sammust saab hüpe ja udust saab vihm. seoses uue aasta tulekuga jätan lahtised niidid, igaüks saab ise kujutada, mis siin pildi peal on. mõelda, fantaseerida, uneleda, viljatult unistada.

dzjoodz.

lõpmatuseni avastamist

pole olemas headest "seenekohtadest" suuremat saladust. nad on ju nii tavalised ja igapäevased. ja ometi nii muutuvad. kaduvad. mingis mõttes küll. hobune jääb hobuseks järgmise saja aasta vältel, aga linnad vohavad.

Anatoli

kord tuleb kätte seis, kus valikud on tehtud, tuleb vaid jätkata.
tundub see ju igati loogilisena, eriti infoajastul, kus valikuvõimalusi on tuhandeid, ainult vali see õige selle suure müra hulgast.
kui aga valikud on tehtud, kus uut elu(rütmi) enam luua ei saa. nii peabki oma valikuid ja elu jätkama. miks me mäletame minevikku, aga mitte tulevikku?

seismise koht

kohe saabub öö, maagiline tund. ei tea kummale poole hoida. samasugune samm on inimese astumine lapsepõlvest mõtestatud otsusteprotsessideni. kus siis alles algavad küsimused.
miks - see on vist vanim neist.

kui asi läheb karmiks, siis võitjad peavad niikaua vastu, kuni läheb kergemaks

oh, kuidas nüüd jõuaks taga nutta seda aega. esimene hommikune kiir, keset metsa alles pimedus, kastest niiske maa, värskusest lõhnatu katteloor. küll need kiired on soojad. tunned.

ega ei nutagi.

voldemari võitlus allasurutud ihadega

maa ja ilm

lugu meie oma maast

viimane mohikaanlane, puu all, nautimas reisi
suvine päev

Osmussaare, '10

vintis peaga meremees
ühe väikese saare sadamas
lootis leida naist
öösel

mälestused on teine eluvõimalus .. need ei peagi midagi tõestama

värskus

kevad 2010

siin pole minevikku, ka tulevik oskab enda eest ise hoolt kanda, kõik juhtub ise nagu võluväel - mina näen siin täiuslikku olevikku.

last man standing

inimese kõrvad on kurdid

olevik

tänapäeval on võimatu magama heita kell 10 õhtul. ükski päev ei tule enam teistkordselt tagasi, kuidas võib siis magada? kõik on kordumatu. kunagi tulevikus tuleme jälle tagasi noorusemaale, palju kogenumalt. me oleme kasvanud liiga suurteks, et näha väikesi asju.

kaste

suvi on ikka peal, täiega. õnneks ei leia enam mahti arvutis käiagi. varased hommikud, väga niisked ja udused. selline ongi elu.

kullapesu

keegi ütles kunagi, et kalalkäik on nagu drug. mine võta kinni.

karm ilu

tänapäeva inimene vist arvab, et kui kõik käib hästi kähku ja talvest on korraga saanud suvi, siis on see väga positiivne ja tore nähtus ning on üks kiire elutempo osa. ehk nii ka on, kuid mu mõtted on küll nukralt kõmisevad, kui selle möödunud värske kevade peale mõtted läevad. kui see veidi kauem oleks kestnud, nüüd juba suur suvi peal. pilt on tehtud veel väga toorel kevadel, kui jäämurdjad alles tööd tegid ning neid tervitada sai. aprillikuu teine nädal.

piisav puhkus

nädalavahetusel käisin põlvamaal. oi, kuidas maitses. see isutekitamise voor on alati kõige parem: lähed kuhugi, et kunagi tagasi minna. a teinekord see kunagi venib ja venib. ma usun, et sinna ikka jõuab tagasi. peab jõudma.

kui mäng saab otsa

mees teeb tööd, mees teeb tööd. ega midagi erilist tegelikult ei juhtu nende põlevate akende taga. ja mõelge sellele, et ülestikku on laotud sadad elud ja tunded ja .. neis eludes juhtuvad kogu aeg ühed ja samad asjad. aga sinu elus?

no ja siis on see hommikune ilu muidugi

õhus on niisket mullalõhna ja lindude laulu. kõik see on hommikuvalguses veelgi rohkem võimendatud. kuidagi eriti selge ja jahe oli.

ootuspärane

varsti saab jälle poti tulele panna ja puu alla magama heita. su-ve-öö.

panen tähele

küll on tore, kui õhtu on maas ja päike on lõpetanud oma töötundide täitmise ning vastu tuleb keegi, kes ümiseb laulda, omaette. neid inimesi on päris mitu, viimastel päevadel.

janu

tääksi, 01.05.10

küll see filmi peale pildistamine on ikka väärt asi. igatepidi hää. võtsin nüüd üle paari aasta jälle asja käsile ning esimene sats ootamist oli väga mõnus. mälupiltidena realiseerub kõik, mida pildistad, a piltidena ei pruugi. zenit tegi paar vingerpussi küll, aga oli pilte, mis andis seda atmot edasi küllaga. jään ootama teist satsi.

saladuseloor

konna koht on põõsa all .. taibukas teine.

metsavöönd

eestlane on üks põline metsarahvas. nad olid metsas, elasid, nautlesid, kuni ajani, mil esimene metslane jõudis tuulisele maastikule, avas põõsastiku ja nägi merd. kujutan ette, kuidas nad liikusid puult puude taha, mitte suurtes kampades, vaid ihuüksi. stepis pole varjuda, metsas on. stepirahvas võttis metsa maha, ei saanud muidu hakkama. karta tulebki seda, mis on varjatud.

nirvaanasse

see oli vist eile, kui keset pealinna tundsin selle aasta esimest maasikat, lõhna .. ja see ei olnud muidugi maasikas ega parfümeeritud tädi, vaid mingi seletamatu tunne, mingi läbielatud situatsioon, suvi ehk .. vara veel. lõhnu vist ei saagi seletada, kui saab, siis vaid assotsiatsioonide abil. mõtle vaid, kuidas oli vanasti, kui meie haistmismeel polnud veel nüristunud. tunda seda esimest hommikust kargust või värsket vihmajärgset helgust. tabamatu fluidum.

jahe ja hämar

vanades piltides tuhnida on tõesti hää. terve inimkond on leiutanud ajasrännakut, see pole küll see, kuid oma kogetut saab küll tagasi, proovige. üks eriti udune varahommik, õhtu oli veel maas.

kahekõne iseendaga

julgus otsida, ja leida. kui välismaailm on sisemaailma peegeldus, kuidas siis pidada oma, päris oma hirmude, tunnete, mõtetega tõtt. tahaks mõnikord ikka üksi olla, iseendaga tasakaalus. mõtted ja tunded leiad ka nõnda kergemini üles.

Eestimaa on rikas, väga rikas

Soomaa suurvesi metsa vahel

meie metsad on siin täis kulda, sekka rohelist, pruuni. oleme siin sündinud, kasvanud, elanud. oleme harjunud. Eestimaa kaunis loodus, ürgne elu ja rõõm.
seal istusin vaikides, selg vastu kõverat kanuuseina, ja mõtlesin, et pikema mõtlemiseta peaks lihtsalt minema, loodusesse, inimese algkoju.

on aeg

esimeste hulgas jaole ehk kuidas noppida mustikaid

kodumaa juured

plirts .. plärts .. on mingi teistmoodi lõhn sellel mullal siin, midagi ürgset. üks uus elu, huvitav, kas tal on aimu meie hilisest kevadest? ilmselt vana kala, lihtsalt tuju on hingest jälle noor. kevad tuleb.

kauguseigatsus

Olemine, mitteolemine
üks neist on uni, ja teine ei ole sedagi
(Ristikivi)

vingerpuss

teie kass võib tõsiselt jahmuda, kui ta jõuab taaskord hiljem koju ja kodus ei ootagi lõhkemiseni vihane peremees.

hoitud saladus

väljendamatu ja kujutamatu peab jääma varjatuks

kes juhib juhti?

mistahes autoriteet, eriti mõistmise vallas, on kõige purustavam ja kurjem asi. juhid hävi­tavad järgijaid ja need omakorda juhte. kui te kedagi ei järgi, siis tunnete end üksildasena. olge siis üksildane. ei maksa karta.

une nägu

Alam-Pedja 01.01.2010, tund aega enne läbi jää vajumist.

kuidas jäädvustada elu peegeldust, une elu, elu und? aju on müsteerium, veel rohkem on seda uni. oled nagu režissöör, kes teeb igal ööl uue filmi, kunagi see ei kordu, ja kui kordubki, siis sama lugu mängitakse teistmoodi läbi. uhke! hämmastavaid asju leiab unede teel. kohtuda inimestega, kellega muidu ei kohtukski (või kellega enam pole võimalik). milline on tänase une nägu? ootan sind.

sisemine rahutus

sisemine rahu .. mida me inimesed ju ikka teadlikult või alateadlikult taga ajame. kuid ometi, selline nö. rahutus on justkui edasiviiv jõud. rahu on ju nagu mingi pingetus või tüüne olek. aga siis seisab kõik paigal ning pikapeale ehk muutub igavakski. ja sellepärast töötabki alateadvus hoopis selles suunas, et neid segadusi hinges tekitada .. .. kui midagi on tasakaalust väljas. võib-olla ootab see sisemine mina juba kevadet? võib-olla tõesti.

selg ees

Raplamaa, juuni 2005

täna nägin kummalist kujundit - mees ronib mäkke, selg ees.
sealt võib paljugit välja lugeda. seda, et inimene (suure tähega) vaatab ainult seda, mis ta loonud on ja kui kaugele jõudnud on (karjäärisredelil, mäe jalamil). seda, et inimene võiks vaadata parem sinna, kuhu ta ei julge. ronida mäkke silmad pärani.

vabatahtlik pagendus

Soomaa, 2010

seal metsas mitte lähedal. juba mitmendat ööd on hundid liikvel, jooksuaeg. ulgumine kostub kaugele, tuulevaikne ja külm aeg. kui kõht oli täis söödud (otseses mõttes), sai räätsad võetud ning tee läbi kottpimeda sihi võis alata. puisniidu poole, kus üleeelmisel päeval olla hundikari üle läinud ning kus hunti seal ulgu. lootsime tõsiselt vaikselt istudes kuulata seda imepärast loodusimet. aga ei, kurb. samas, teistpidi, kujutlus(võime) pärast seda aina kasvas ning janunes.

kaotamata suund

kevad 2009

oleks ju loogiline, et ajas vaataks aina edasi, ülespoole, sinna kuhu aeg kulgeb, suubub. a võiks muuta oma vaatenurka, lätete poole, kust kõik lähtub. mitte unustada lätteid, pöörata pilgud allikale. me ei näe mägede taha, me ei näe käänaku lõppu, aga peame teadma suunda.

vanad rajad

eksimisvõimalus on alati. nii siin kui seal, nii linnas kui metsas. ainult, et metsas kaasneb sellega suur rõõm ja rahulolu.

kui veab

enamasti on mets mitmesugusteks üritusteks reserveeritud, a kui veab, saate ilma ühtegi krooni kulutamata lennukiga katusele sõita ja end metsakärast tuulutada. taeva keskel asuvas klubirestoranis või selle rõdul võib muidugi ka jakobsoni pildiga pabereid lendu tuulutada...

eile, paavlipäeval

metsas käies viskab end selili ja tukastab tunnikese. õhk on paks, mitte hommikusest udust ega eha eel kaduvast põllulillede tolmlemisest, vaid lumest. kahjuks võib sellise iluga ära harjuda ja ajapikku muutudki tuimaks, paksunahaliseks, niivõrd et ei märkagi ümbritsevat enam. a kui ikka armastus pähe lööb, siis lööb, pole siin iluga miskit pistmist. armastus karge lume vastu.

5 minutit ja 32 sekundit

andsin verd,
pärast tundsin end,
nagu kuninga kassina.

jõin mahla, sõin küpsist.

hakkab pihta

hõissa-hõissa. küll oli kena.
(olen avastanud endas moblaga pildistamise võlu)

silmapiiriga silmitsi

lääne-saaremaa, märts '08

nagu üks noorsant raadios ütles. praeguse aja julgus. muuta lihtne argine sündmus või mõte ajatuks. näha argisituatsioone igaviku valguses. ma usun, et ei maksa endale väga olulisi asju kohe välja anda. sa annad välja energia ja saad tagasi peegeldusi, mis teisendab ideed. nagu Tõnis Mägi laulab, et „kui aimad, et oled taiband, siis hoia kiivalt saladust, muidu kaotad väe“. silmapiiri saab igatepidi laiendada, eriti tõhusalt aga matkamas ja eri kultuure kaemas, nagu oleme poistega teinud, mööda maad rännanud. tänu piltidele jäävad meelde seigad, mis tol hetkel mälupiltideks ei formuleerunud. vedas.

suvi 2008

Madis (19), käes fotokaamera, seisab keset viru tänavat. Vaatab inimesi ülalt alla ja haub peas mõtteid. Pool päeva on veel aega, et Sütiste teele pildistatud materjaliga jõuda ja see filmikooli sisseastumiskomisjonile esitada. Plaan A, B ja C on juba maha mängitud, vaja on midagi muud, uut. Lõpuks võtab ta rahmeldades mõned plaanid turistidest, tuvidest ja raplast pärit poisina ka gigantsed kaadrid suurlinna arhitektuurist. Tuleb talle nagu eikusagilt pähe ütlus "tark ei torma". Muidugi, vaja on võtta aega, pausi. See ei ole vaikus. Paus sisaldab alati ootust selle järele, mis on tulemas. Paus pole mõtlemise koht, paus on asjade üle mõtisklemise koht.

hetkeline aeg

sätin oma spidomeetri korda ja lähen homme jälle

mere äär

talvel jäässe ja lumme vajunud valge vaikus, suvel märulimeeste meelispaik. ta tuhandepalgeline nägu on mul alateadvuses ka siis, kui käin sisemaaradu. teadmine, et pruugib vaid tahta ja oledki taas tema juures, annab päevale värvi. vesi, mis kees nagu katlas. valge pole siin valge ega hall hall – pildi ilu peitub vaid mere ja tormi võimsuses. hoopis teine nägu on tal kevadel - mina seda näinud veel pole, tundmata kevadise mere kordumatut imalmagusat lõhna.
kui on sitad ajad, siis ikka proovid millegi hea peale mõelda.