metsas käies viskab end selili ja tukastab tunnikese. õhk on paks, mitte hommikusest udust ega eha eel kaduvast põllulillede tolmlemisest, vaid lumest. kahjuks võib sellise iluga ära harjuda ja ajapikku muutudki tuimaks, paksunahaliseks, niivõrd et ei märkagi ümbritsevat enam. a kui ikka armastus pähe lööb, siis lööb, pole siin iluga miskit pistmist. armastus karge lume vastu.
No comments:
Post a Comment