talvel jäässe ja lumme vajunud valge vaikus, suvel märulimeeste meelispaik. ta tuhandepalgeline nägu on mul alateadvuses ka siis, kui käin sisemaaradu. teadmine, et pruugib vaid tahta ja oledki taas tema juures, annab päevale värvi. vesi, mis kees nagu katlas. valge pole siin valge ega hall hall – pildi ilu peitub vaid mere ja tormi võimsuses. hoopis teine nägu on tal kevadel - mina seda näinud veel pole, tundmata kevadise mere kordumatut imalmagusat lõhna.kui on sitad ajad, siis ikka proovid millegi hea peale mõelda.
No comments:
Post a Comment