võitjate leer

midagi Norrast. olime üks öö vagusi, mägionnis. mis ikka muud teha, kui mitte kaotaja-võitja peale kaarte mängima, ahjaa, kaotaja pidi karistust ka kandma. väike kroonika sellest õhtust (reaalajas):
Mängime kaarte 1:1, ikka püsib viik (mõlemad võtavad), 2:1 madis juhib bussi, ikka juhib 3:1, valetaja, salakuulaja. tõnu tuleb mängu. tõnn veni vidi vidži tuli nägi võitis. uku võitis, tirilimps. tonnikala võitis, enne läks tee ka maha, tõnn jälle võitis. poolkõvalt, elamä on laiffi, mina kaotasin, võitsin ka juba. uuesti võitsin ja väljas vilistab tuul. üle pika aja mats võitis, lootus sureb viimasena. mats ja tõnn said tonnikala ehk viik. uku peab tuld neelama (chilli kastet). seevastu võitis uku nüüd, sest talle ketsup ei maitse ehk mats peab jooma 2 sl. ketsupit, sest tal jäi äss jälle kätte. madis: "i am the winner of eurovision." uku sinepile. siia sinna: uku võitis, matsile tsilli seekord. läheb uus teevesi ka keema. uus mees paneb sinnivinni kinni. uku iis te vinner off juuroviision. kuid pinge on veel õhus - tonnikala on hambamiesi. kõva mees võitis jälle. mats ketsupile. ma ei viitsi enam perse käia. tõnis võitis ja siis läheb (tõnisepäeval) esimene hülgepoeg merre. matsile pits. tonńar võitis, uku kaotas; uku kaotas. madis vonn ögenn, sitta kahh. nüüd uuesti võitis, hoos on teine. tõnnil joppas, ei pidanud miskit võtma. tõnu võitis nahhui. veelkord võitis. uku võitis. lõpp. 04:42

hulkur rasmus

olin kodus, oli muhe, oli tee ja mesi, vaatasin vanu pilte ja oli nostalgia. äkki leidsin pildi suvesõbrast, tabaski mind siis mõttelend, mis temast saanud? käis ta ju mu vanaema akna all, õhtuti, andsin talle tavaliselt vorsti või kalapulka. vanaema küll ütles, et mis sa tast hulkurist toidad, aga mina ei jätnud. alati kui ta tuli, kõndis ta väärika rahuga, mitte kiirustades või näljaselt. niimoodi naiselikult. teda oli hea paitada. ei teagi, millal viimati kassiga mängisin, see võis olla mitumitu aastat tagasi. koeraga veel, aga kassiga .. nüüd, kus kured läinud, kurjad ilmad, loodan, et sai endale aseme. peaks vanaemale helistama.
vähemalt jäid sa mulle meelde. ütleb ju vanasõnagi: kass võib kuningalegi otsa vaadata.

alateadvuse saladused

viimased päevad (õigemini ööd!) on olnud päris maagilised. tänu pisikesele haigusele paistis minu päikesekuningriigis hommikust hommikuni kuum ning kõrvetav päike. eks päike ajagi hulle tempe tegema ja viirastusi (ägedas keeles "miraaže") nägema. uni tundub üldse, et on väga keeruline protsess. meile muidugi lihtne viis öö mööda saata, aga ajule üsna koormav. räägitakse, et uni võib kesta viiest minutist kuni poole tunnini. no mina nägin neid tol õhtul tosinajagu, täiesti seosetud ja abstraktsed. mõni see-eest väga siiras. hea oli jälle tagasi poisike olla, hetkeks.
magab maja, tukub tuba, tudub kaja, uinub uba, tuulgi uinub, kell ei tiksu.

protsess - unistada, olla, igatseda

meil kõigil on üks paik, mõnel ka mitu, kuhu minna, kus olla, kuhu ära olles tagasi igatsed. maarahva kombel oleme iga sügis sinna tagasi trüginud, nagu nemad lakka, nii meie saarele. mulle tundub, et eestlased on läbi aegade igale poole alati kuhugi ihanud, kuhu vähegi võimalik. meie liik oleks nagu väga haruldane ning himustaks vaid üksikuid mahajäetud paiku. aga see just ongi see võlu, ilu, mida on näha ja tunda, aga ei tohiks sõnastada. homme (ehk siis täna, reedel) saab see tee jälle ette võetud, selle sama paadimehega, tema "Arabellaga" jälle merd kündma.
Osmussaare 2009,
varsti kirjutan sinust,
raamatu.

täna olen kurb

ära kunagi usalda vene tehnikat. Norras tulistasin ka filmi peale ja ainus pilt, mis üldse pildina ilmutusest tuli, oli see .. ja ta oli ühte kaadrit mitu korda säritanud. tulemus on muidugi müstiline ja päris äge isegi, aga pildistatud kaadritest ja hetkedest on kahju. a eks jääb siis mälupiltidena meelde. kurb,

piisav rohelus

rohelised asjad (ja taimed!) muudavad alati kõik hubasemaks (k.a. kodu). võib-olla sellepärast, et inimese silm on kõige tundlikum just rohelisele värvusele. naljakas, inimestele tuleb rohelusega kohe mõttesse kevad. või mis naljakas, nii ongi. tegelikult tuleks rohelust terve aeg tähele panna, nii kaua kui teda on, muidu pärast vahi ainult piltide pealt, minevikku. rohelist leiab aianurgast ja metsaveerelt, tassi seest ja einelaualt. Kord vanal ajal olnud mets ilma roheluseta. Siis ilmunud looduseätt oma lehekotiga ja hõiganud puudele: "Hoi, mehed, vammuseid valima!"

punaste õhtute purpur

see polnud suur jõgi, oli vahest kohati ainult paar meetrit lai, kohati aga ka veidi vähem või rohkem, kuid temas oli sügavaid tumedaid kohti, kus elati. teispool kallast oli suur udu, õhkas nii kui kuld. kaldad on kõikjal põllustatud. voolu sulin, see vaid herk. koitki valgust veel ei vala. näib tee nii pikk, nii sünk, nagu aeg, ruum, igavik. kas iga jõgi voolab õige vastuseni?

ettevalmistusklass

ehk kuidas me juulikuus tulevase koolijütsiga liha grillisime. asja vähemalt sai ja kõhul oli hää, tundideks.

oh valge öö, meelitaja

jaaniöö, heliseb ümber nüüd suve magusaim viis
just praegu, 1. september, aga miks mitte juba unistada aasta pikimast päevast, lühimast ööst ning vahvast jaanitulest!? Suvise pööripäeva ajal, kui mets, põld ja niit on kõige kaunimas ehtes ning kasvamise järgus. Kohe pärast jaanipäeva algas vanasti päris heinaaeg. Jaanipäev ütles põllumehele: nüüd võta vikat varnast ja reha rehe alt ning mine heinamaale!
Ka meie tegime üle pika aja Tääksis heina, küll enne jaani, aga vähemalt sai tehtud (osa heina tarisime ka alla lõkke äärde, hea soe ase, mõnus pikutada). Polnud ju ammu saanud lakas külge keerata. Pärast seda polegi toas und saanud, loodan lakka ka niisketel sügisvaiksetel öödel jõuda. magamiseni!