sisemine rahutus

sisemine rahu .. mida me inimesed ju ikka teadlikult või alateadlikult taga ajame. kuid ometi, selline nö. rahutus on justkui edasiviiv jõud. rahu on ju nagu mingi pingetus või tüüne olek. aga siis seisab kõik paigal ning pikapeale ehk muutub igavakski. ja sellepärast töötabki alateadvus hoopis selles suunas, et neid segadusi hinges tekitada .. .. kui midagi on tasakaalust väljas. võib-olla ootab see sisemine mina juba kevadet? võib-olla tõesti.

selg ees

Raplamaa, juuni 2005

täna nägin kummalist kujundit - mees ronib mäkke, selg ees.
sealt võib paljugit välja lugeda. seda, et inimene (suure tähega) vaatab ainult seda, mis ta loonud on ja kui kaugele jõudnud on (karjäärisredelil, mäe jalamil). seda, et inimene võiks vaadata parem sinna, kuhu ta ei julge. ronida mäkke silmad pärani.

vabatahtlik pagendus

Soomaa, 2010

seal metsas mitte lähedal. juba mitmendat ööd on hundid liikvel, jooksuaeg. ulgumine kostub kaugele, tuulevaikne ja külm aeg. kui kõht oli täis söödud (otseses mõttes), sai räätsad võetud ning tee läbi kottpimeda sihi võis alata. puisniidu poole, kus üleeelmisel päeval olla hundikari üle läinud ning kus hunti seal ulgu. lootsime tõsiselt vaikselt istudes kuulata seda imepärast loodusimet. aga ei, kurb. samas, teistpidi, kujutlus(võime) pärast seda aina kasvas ning janunes.

kaotamata suund

kevad 2009

oleks ju loogiline, et ajas vaataks aina edasi, ülespoole, sinna kuhu aeg kulgeb, suubub. a võiks muuta oma vaatenurka, lätete poole, kust kõik lähtub. mitte unustada lätteid, pöörata pilgud allikale. me ei näe mägede taha, me ei näe käänaku lõppu, aga peame teadma suunda.

vanad rajad

eksimisvõimalus on alati. nii siin kui seal, nii linnas kui metsas. ainult, et metsas kaasneb sellega suur rõõm ja rahulolu.