nagu asjad ikka

millal sügisest talv saab, on raske öelda. lammas passib heinamaaga ikka paremini kokku.
kui kustuvad või väsivad maa päriselanikud, jäävad majad tuulte puhuda ja suvitajatest külastajate kangutada. noored inimesed leiavad sobivama elamispaiga suures linnas. ei taheta enam neelduda siinsetesse lõpmatuid töid ja muresid täis päevadesse. elada siin, kus pead kõigega ise valmis saama ja kus maa mõte ning meel on sulle sageli seaduseks, ei ole naljaasi. mujal kasvanud romantikust inimene ehk alustaks maal oma uut elu, kuid siinne olemine nõuab palju sellist, mis meil tavaliselt vajaka jääb. ja on asju, mida ei saagi enam õppida, need peavad maal elades maast-madalast sisse kasvama.

kusjuures jah. viimane aeg miskit korda saata, jalad kirsadest välja võtta ja proovida, mida loodus pakub.
viimane aeg.

lambakasvataja

mitte ükski inimene ei saa teisele tuua kingituseks idülli. seda oskab tuua ainult loom, sest teda pole (veel) Paradiisist välja aetud. suhtlus inimese ja looma vahel on idülliline. selles pole konflikte, südantlõhestavaid stseene, selles pole arengut.

kui sul tuju hea

karupoeg puhh ütles, et on võimatu olla nukker, kui sul on õhupall.
siin tulid kõik ümberkaudsed lapsed kaema üht kodurotti. rõõmu ei millestki.
äge.

päris elu

loobumine tühistest sõnadest.
ainult siis, kui vaibuvad reaalse elu hääled, võib tunda kogu olemusega looduse ilu ja armastust.

tänase une nägu

linnulaulu ja rohu sahina, tuule undamise ja meremüha, vihmapiiskade trummeldamise ja vee voolamise kuulmine, taevalaotusse ja veepeeglisse süüvimine, okste kiikumise jälgimine, pilvede rändamise imetlemine, varjude mänglemine metsateel, allikavesi või sõõm värsket tuult. jah, uni on.
kahel korral päevas, koiduvalguses ning videvikutunnil, kui loodus vaikib ning värvid teisenevad, võta eneselegi vaikuse hetk, et olla iseendaga. pea plaane ja unista, mõtiskle olnu üle.

minek

Meiegi ei pannud riigipiiri millekski. Lehmadel lasksime Lätimaal kõhud täis süüa, aga Eestimaal lüpsti piima.
(üsna üsna läti ääres, võrumaa '11)

maailma ühtsuse idee

meil pole piiri eilse ja homse, tarbetu ja kasuliku, elutu ja elava vahel, meil hingab kõik. nii kaitseme ennast iseendi vastu.
näib, et öeldud on vähe.

tooge tagasi see lumm

looduse suur, imetlust ja austust vääriv küllus. väärikad haigrud männiladvas, rohu ja puudega ühtekasvanud maja, kidura välimusega, kuid murakaid ja saladusi täis maastik, lausa unenäolised pildid hämaruse ja hommiku, valguse ja varju piirist ärkavast heinamaast, rebasekutsikate hullamine ja kaasavõetud lõuna, värsked kartulid ja haldjana naeratav vanamemm. talu vanemad asukad kuuluvad samuti sinna looduse ja metsa poolele. erinevalt agaraist aga kogenematuist ja üpris abituist linnaelust elavad nad rabelemata, tasakaalus taimede, loomade ja endaga, tundes nii metsa- kui ka linnaolendite seadust, teenides ahmimata oma leiba, kartmata kitsesitta ja hundi ulgu. inimene on selle maailma osa, mitte kroon.

hetkekatked

identiteet

elu ei ole ainult lakkamatu uuenemine. niisama oluline on ka elu tunnuste pidev säilitamine. bioloogilisel tasandil teevad selle töö meie geenid, sotsiaalsel tasandil tuleb sellega toime meie kultuur. mälestused on jäävad, idanema pandud iga hetk, niihästi eelmisel aastal kui üle-eelmisel nädalavahetusel. nad elavad, kasvavad, koguvad rammu, kuid ei sure, täpselt nagu see mõmmik, kes ootab oma järge lõkkes.
jah, oleme kujundid, mis end säilitavad maailmas, mida me ise lakkamatult muudame. tundub üsna suletud ring.

näha või vaadata?

vaatamine ja nägemine on väga tihedalt seotud .. tundub, et enne kõike õpetavad nad visuaalset kultuuri. meie tavaline, igapäevane vaatamine on küllalt pelgas. pilk jookseb asjadest üle suuresti üldistades, me vaatame, aga ei näe. eseme, värvi, faktuuri, ka asjade funktsiooni ja nende suhete nägemist, süvendatud vaatamist õpetab see imelik riist, mida nimetatakse fotoaparaadiks, ta õpetab pidevalt vaatama ja nägema maailma üksikuid varjundeid, kas või värvi ja valguse suhet, mida inimene tavaliselt ei märka. maalikunstnikul on ilmselt mälu tähtsam kui piltnikul, aga foto- ja filmikaamera puhul on kõik rohkem seotud tähelepanuga, võimega kohe, käesoleval hetkel näha ja tajuda. pildistaja tundlikkus suureneb ja olen seda ise teravalt tajunud, kui mõnda aega on fotoaparaadiga tegeldud ning hiljem ringi käies fikseerid hetki, pildistad, ehkki kaamerat tegelikult käes ei ole.

hetkepilt

pikkamööda, päev päeva järel avab maailm oma salapära. ei tohi minetada, unustada, eneses maha tallata neid esimesi elunägemise eredaid hetki, mis kord äratasid teadvuse tunnetamiseks. tahaks, et täiskasvanuna ei kaoks võime ümbritsevat vahenditult tunnetada. mõnikord tahaks vaadata ringi lapse silmadega, et näha uuesti maailma. nii, et igal asjal poleks nime. ja võikski imestadad selle üle, kuidas päike täidab metsa valguse ja värviga. ning lõpmatuseni süüa verandal vihmase ilmaga munaga praetud makarone.
seda võib tõlgendada kui igatsust, janu ilu järele.

elust osasaamine

moodsate normeeritud vahenditega on süvenenult elada üsna raske. igale inimesele on antud aeg ja ruum elamiseks, see hetk aja kulgemises, millal ta eksisteerib siin maailmas, ja see, millega igaüks seda aega täidab, on igaühe isikliku valiku asi. mulle tundub, et see, mida ma teen, ongi õige asi. ja kui saaks aega tagasi võtta - seda muidugi ei saa, aeg liigub ikka ühte pidi - siis ma vist ei oskaksi midagi teisiti tahta. käed võiksid vast pikemad olla.
mulle tundub, et ei saa ühtegi aega võtta ainult mustades või valgetes värvides, igal ajal on oma toonid. lapsepõlv oli ikka kuldne ja kevad alati rohekas oma varjunditega. kõik kordub tegelikult. räägitakse, et kunst kordumist ei salli, aga looduses on see tavaline. elus kordub ikka jälle sünd, kasvamine, soo jätkamine, surm. ja samas on kõik kogu aeg uus ja kordumatu. uudsus iseensest ei ole ju eesmärk omaette.
huvitav, mida siis üldse tahta?

teekond lapsepõlve

riia - valga rong. aeglase rütmi ja kindla sihiga. õues on ilus, sees on läti keel. sulnis hetk. vaatan, nii kaugele kui silm ulatus, ei näinud miskit. ainult metsad ja künkad. ainuke märk inimtegevusest on aeg-ajalt möödajooksvad elektriliinid. ei ühtki allikat ega oja millest vôiks kustutada janu. alles paari tunni eest olin kôndinud suurlinna vahel, näinud eemal aedu ja inimesi, nüüd ümbritses mind igalt poolt kôrb. roheline kõrb. kes teab, kuhu oleksin lôpuks jõudnud. hea on elada sellises rikkas riigis, ürgne elu ja rõõm - vana Liivimaa.

vaesemehe haiku

kõnnib lõpmatuseni
ma vaatan millal
ta lõppu jõuab

tsivilisatsiooni mõõnad ja tõusud

justament, avastasin seda meresõidu- ja maadeavastamiskuulsusega riiki. Portugal. ehe ja soe, suletud/introvertsete inimestega. nagu hästihoitud vene jalgratas, vana ja kole, aga oi kui hea sellega sõita on. veini-kala-jalgpallimaa. nädalakesega jõudsin lisaks Portole (veinipealinn) veel ära kaeda Lissabon'i[(narko)pealinn], Setubal'i (kalapealinn) ning kõik, mis nende vahele jäi.
nagu öeldakse, kellele meeldib ema, kellele tütar.

Porto linnake südakevadises pargis. meestel pole muud teha, või mis pole, see ongi peamine asi - iga hommik tullakse parki kaarte mängima, sõpradega. ja kommenteerijaid kõrval jagub!
õhtul, mil FC Porto võitis Portugali karika. rahvas mässas ja rõõmustas. Portos loomulikult.
kuigi mulle absoluutselt portugali jalgpallimeeskond ei meeldi, on tore näha, et jalgpallikultuur on au sees. kõik on seotud jalgpalliga.
Portugal tundub ju kaugelt vaadates väike ja väeti, just see majandus ning praegune kriis. seda ole tunda kah, õnneks. tänavad ja elulaad on säilinud väga autentselt.
purjakil vaade portugalile läbi veini. niisugune võikski olla, taevane olek.
traditsionaal, kus pärast Portos käimist tuleb kuulsa "Luisi" silla pealt jõkke hüpata. kahjuks jäi tegemata .. ongi põhjust tagasiminekuks.
Francesinha - portugali "rahvustoit" (tõlkes prantsuse tüdrukuke). päris hea lõõp prantsuse naiste üle. sai .. väga palju erinevat liha ja vorsti .. sai. vahel muna ja juust kah.
Porto veinikoopad, kes minejad, mingu. saab tasuta veini ja tarkust. portvein on hinnatud, aga maitseb nagu peet. eestis 2€ (peet), portugalis 4€ (portvein) - aint kvaliteedivahe on mäekõrgune.

arvasin, et belgia on kõigest üks suur linn, kus vaba maad pole. eksisin. lõuna-belgia (valloonia) on üks suur mägismaa, väikeste linnadega. õnneks juhtus üks võttenädal seal olema. oru veeru peal ainus maja, all jõgi ja kõikjal mets. seest siiruviiruline, või kuidas ta oligi.
aga nüüd
igavus on huvitavaks muutunud, kuna huvitav on hakanud igavaks minema ..
nüüd tulebki värskendada, kolmapäeval lähen portugali, airale külla, kes BFMist erasmusega seal aega veedab. vedeleb.
eks siis näeb, kuidas reis kulgeb. tänapäeval punasest kingapaarist enam tantsimiseks ei piisa.

noppeid saaremaa suurusest riigist

nõgesed kõrvetavad juba madalast peale. öeldakse.
luxembourg on tore väike riik, oma sajatuhandelise pealinnaga. üks kallimaid maailmas. öeldakse.
mine võta kinni, sealsest poest leidsin odavat leiba vähemalt, päris leiba, seemnetega. seemneleib eestlasele, seajalad hiinlasele. öeldakse.
eile oli soe, päris suve tunne. mitte et ma sooja armastaksin, külmkarge on alati ilusam ja hubasem tundunud, oli aga siiski mõnus lesida, pikutada, varbaid leotada. hea soe ase. samas, pärast +28 kraadist sooja tuli öösel ilusat äikest ja vihma. polegi näinud siinmaal seda. nüüd võib ametlikult vähemalt mättale istuda. enne esimest äikest ei tohtivat palja maa peal istuda, sest maa ajas alles veel talvekülma välja. öeldavat.
vedel leib maitseb siiani hea ja ilm tahab avastamist. belglane vajab oma loomulikule kõrgusele tõusmiseks pool pudelit veini või pint õlut. öeldakse.

tunne ja märka

olen leidnud ühe väga ägeda shortcuti, vahetult enne ühikat. väike rada läbi kevadise metsistunud pargi. selline kõrkjapuhmastega kaetud üleujutatud ala vasakul (hea koprakoht, aga vaevalt seal neid on) ja paremal suur mägine karjamaa. teate küll seda lõhna, vettinud silo, aga samas värske heina ja vilja lõhn, nagu Tääksi lakas. oi kui hea, eriti just õhtuti tunda. hommikuti olen seal põllu peal näinud haigruid, tedrekana, laglesid, jäneseid on pea alati. kahju, et teleobjektiivi pole.
tahaks juba tunda seda lõhna, mis peale vihma on.
minu jalad viivad sinna ..

.. ja kodus kuulake Mendelssohni või Schumanni kevadteoseid.
ahjaa, või siis Straussi "Voices of Spring", mida kunagi muusikakooli lõpetamisel mängisin.

küljetuul

mõned tegevused, mõned tegevusetused - loodus ei tunnista peatumisi oma igaveses liikumises.
täna alustan dokfilmi, eestlaste jalgpallikoondisest brüsselis.
täna mõtlesin, et lähen alla verd andma, a otsustasin oodata eestini, ikka hea tunne sinna "foorumi" neljandale korrusele liftiga sõita ja tuttavaid tädisi kiigata.
täna tõusin vara ja püüdsin päeva, carpe diem ja 15 magamata ööd.
täna ostsin endale hariliku pliiatsi ja teritaja .. niisama.
täna tegin rekordi, 16 minutit kesklinnast siia. vägev!
laske lapsed loodusesse, las nad näevad elu kauneid üleminekuid ning ühtesulamist, seda rõõmsat maapinnal sulavat lund, selle all muru ja sügisesi soojasid sitajunne.

harjumuspärane olek

nagu näha, on juba asjad pisut paika settinud ja enam ei peagi iga päev blogisse kirjutama.
mis siis rääkima peab? et kevad on käes või inimesed toredad.
vaatasin ja uurisin, et aprillis on mul päris palju vaba aega, siis mõtlesin, et võtaks kätte ja uuriks ümbrust, euroopa mõttes. nagu moekalt ajakohane, on lennud ryanairiga õnneks odavad ja õues soe, võib kuhugi magamiskotiga pikali heita. hea soe ase. kes tahab ühineda, vabalt.
ahjaa, täna sain vaabli jaagult oma sünnipäeva paki. hea oli üle pika aja pakki avada. käed värisevad ja tahad ikka paki kiirelt lahti saada, olgugi et see saja teibi abil oli meisterdatud. ahjaa, proovisin ka päris piima ära, st. proovin hetkel. väga mõnus, nagu päris. aint 3x kallim kui tavamürkpiim.
kui algul tulin siia, siis aknast välja vaadates ja parkides silmasin neoonrohelisi linde, mõtlesin et midahekki. a nüüd uurisin järgi, 10 aastat tagasi kohalikust loomaaiast või kusagilt pääsesid mõnikümmend perruche'd (pr. keeles, eesti keeles vist viirpapagoid) vabadusse ja siis on kohanenud ja elama jäänud. päris äge. panen siia googlest võetud pildi ka temast. jee.
märtsi lõpus on plaan minna prantsusmaale SHOUT OUT LOUDSi konsale ja siis mõtleb juba edasi kuhu poole pürgida ja mõelda ja oodata ja unistada.

absoluutselt

võit on jälle meie kätes, ehk siis soojaks hakkab vaikselt minema.
nagu Eestis, oli siingi väike külma-koerailma-laine, +2 jne, täna juba kümme.
eks inimene räägib ikka ilmast, kui midagi muud olulist pole. mis seal ikka, vahepeal möödunud vabariigi aastapäev kulges mõnusas ja koduselt patriootlikus õhkkonnas. suureks aitajaks olid muidugi hea vähegi-eestimaine-söök ja joutuub (head ja paremad palad ajaloost).
täna kulges rahulikult, aga samas vara-ärkan-sestpean-teise-linnaotsa-sõitma. tegin esimest korda vasikaliha (hõrk ja õrn - nagu ütlevad sõnad köögipiiblis), tänud kadalipu-tannile väikse "gmailist kööginurka" workshopi eest.
järgmine nädal olen 5 päeva Ghentis, minu kursakaaslaste diplomitööd hakkavad vaikselt kätte jõudma, ja siis on abikäsi-assistente alati vaja. jüngreid niiöelda.
ja mulle hakkab vaikselt pinda käima, kui inimesed "what is estonia" jutuga peale hakkavad. kurat, olete eurooplased või mitte.
ja mis mõttes piim seisab poole suveni (best before)?



raua kristall (165 miljardit x suurendatud) - ehitatud 1958, mil inimesed veel uskuskid, et aatomienergia päästaks/säästaks maailma.

31 päeva hiljem

tere tulemast tagasi, armas raadiokuulaja
täna on 20. veebruar, suur päev mõnele inimesele, väike möödanik ülejäänud reisuseltskonnale (6,8 miljardile).
täna käisin valimas! uhke tunne, istuda toomas-hendrik ilvese pildi all, ja oma kõrvaltoa melust põgenevas vaikuses kirjutada see number paberile.
tõsi, täna oli eesti saatkonnas väike vastuvõtt kõigile eestlastele.
sai juba igatsema jõudnud hakata hingele verivorsti, musta leiba, suitsuvorsti, kilu ja muna, kalevi kommi, saku õlut, suitsujuustu.
endal oli mõttes küll valida rohelisi, kuid nimekirja vaadates tabas mind miski muu, otsustasin hoopis numbri 258 kirja panna. elus tuleb ju teha alati õige valik.
vahepeal olen jõudnud lähemale oma ülesannetele siin belgias ja kohtunud oma suurima õpetajaga. järgmised 4 kuud tuleb palju võtteid assistendina läbi käia, ühe teoreetilise töö ja dokumentaalfilmi tegema ja muud väikest kribinat-krabinat.
muna ja vorst kõhus, nüüd tuleb mõtlema hakata ja vaim valmis panna.
homme kohaliku aja järgi 20.00 võõrustab Eesti (brüsseli) koondis Hollandit. mänguks on registreerunud TELFER, TANG, STOLFOT, LUKAS, MÜNZER, VOITKA, PAVLOVS, ITO, TILK, REIMUND (uus mees). väravavahti veel otsitakse.



ratas, 6-käiguga ülestulek on siiani rekord, progress!

üle laia lageda

on ahvid jätkuvalt karmani poes hangudega ning võtmed väljapool ust.
eile sain tunda head ratta olemasolu brüsselikontekstis. nimelt, kui meie maal (Eestimaal) streigitakse, siis antakse ikka tubli 3 päeva ette teada, milleks valmis olla. aga siin juhtub väga tihti säärast ning ilma etteteatamata. nagu ka tšehh, kes läks bussi ootama ning nägi, et keegi oli prantsuse keeles "strike" kirjutanud, a ta mõtles, et lapsed väljendavad oma jalgpalli fanatismi või mida iganes. igatahes ootas ta seal pikalt, enne kui välja tuli, milles asi.
õhtul pidi hakkama meie "welcome evening" ühes tudengikohvikus. küll sadas vihma ja tuul vingus, otsustasin rattaga minna (küll suure mõtlemise-kaalumise tagajärjel), kuid osad enamik meie ühikast tulid bussiga, mis telliti spets selle sündmuse jaoks. ja mõelda vaid, tüübid tulid 3 tundi bussiga kesklinna. hullhullhull.
õhtu oli tore, üllatuseks kohtasin veel 4 eestlast ning aafrika-vaimust bänd mürtsus õlu kõrvale imehästi.
vahepeal olen mõelnud, et ostan ka endale ühistranspordi pileti, aga samas, kui juba pärast pikka tõusu kodus oled, unustad selle idee kiiresti.
pühapäeval mõtlesin, et lähen valima. eesti saatkond pakub eesti toitu ja teeb valimise võimalikuks siinpool päikest.
jaksu!



mina ja päike ja taevas ja väike vaade brüsseli öhe

orasekarva

oh, küll kevad on südames
reedel on kohtumine head-cinematographer Rogeriga, siis saab täpsemalt teada, mis tulema hakkab.
algus oli paljutõotav, kui filmi õppeassistent küsis mult, kuidas te seal tallinnas oma semestritöid teete, ka 16mm peale?
ei taha küll ära sõnuda, ega rohkem kommenteerida seda punkti.
ahjaa, kirjutan siis siia ka oma uue nummeri ja aadressi
+32471740738
Vzw SOVEhB Studentenhome Jette
Laarbeeklaan 119
1090 Brussel
toanumber 8341

täna ostsin külmkapi asju täis, hea tunne vähemalt. võta üht ja viska teist. sisaldab ka rohelist.
ja vaadake filmi FOOD, INC.

ei ole tegu ega nägu

tere jõudu!
see teade tuleb juba brüsselist. olen siin juba natuke harjuda saanud, pea 2 päeva.
tsiteerides belglasi endid: "Brussels is ugly, and we love it. And if we don't love it, we live with it." niiet, ärge imestage, kui nad ehitavad hirmsa, jõletu suure korrusamaja Art Nouveau Jeweli kõrvale.
tõesõna, brüssel on kole. või lihtsalt antwerpen oli liiga ilus? väike armas linn (nojah, mitte päris väike 400 000 inimest, aga hubane). ja seal oli võib-olla ka see flaamipoolne, kus elavad tõelised belglased, brüssel aga kultuuride segu. segasummmmmmma.
igatahes, eile jõudsin pärale, viisin oma asjad ühikasse ja läksin rattale järgi. ühikas nagu ühikas ikka, ei midagi uhket, ega ka miskit kurta. mul on toas vähemalt külmkapp ja kraanikauss, 1 voodi ja laud+tool ning kapp. ratta sain kohaliku eestlase käest, mis asus teiselpool linna. kuidagi kaartimööda sain pärale, trammi abiga (1,8 € on ühistranspordi pilet - 1x). ratas oli muidugi vahval pereemal 2 aastat keldris lihtsalt seisnud. seega - kummid tühjad ja õlitada vaja. õnneks oli lähedal superfancy rattapood. mees oli sõbralik ja (ise) pumpas kummid täis, ostsin "tänutäheks" sealt rattaluku.
ilm oli (ja on siiani) sant, vihma sadas ja tundus, nagu november oleks käes (+12).
tagasi tulin juba suure hooga, mööda tänavaid, olin parasjagu city centerisse jõudnud, kui käis ilge laks, ja tagukumm (tagurehv õigemini) oli puruks läinud. seega, otsustasin ratta gare du nord'i (north station) juurde lukku jätta.
hommikul oli õnneks alles, viisin ta siis kuulsa secondhand rattakaupmehe kätte ja pooleteist tunniga oli tagarehv+tagapidurid vahetatud - 31 eurtsi.
ilm oli jätkuvalt niru. pidin kiirustama ühikasse, kuna 14.00 hakkas kohtumine ülikooli tutvustava mehega. jagas nänni ja infot. seal oli ka üks vahva seik, kus parasjagu tutvusin mingite bulgaarlastega, kui kuskilt nagu kuulsin eesti keelt. vaatasin, et üks poiss räägib minuga eesti keeles, alguses nagu ei saanud uskuda, kuna polnud väga ammu eestlast näind, siis ütlesin ikka nagu automaatselt "sorry", a siis sain pihta. sander nimeks ja ka vahetusõpilane, elab küll mujal, kuskil keskel, kuna ema on tal mingisugune nõunik. aga jah, nagu eestlastele ikka kombeks, hakkasime ühiseid tuttavaid otsima jne jne ..
teine äge asi veel, et kuna kõik teised (30?) hakkavad õppima selles samas koolis, aga mina selle ülikooli kolledzi, RITS, all. ja siis seal oli üks tsehhi stsenarist veel, minuga samal korrusel elab. täitsa tore kuju, teadis paari eesti filmi ("Klass", "Tuultepesa", "Püha Tõnu kiusamine" ..). ma siis pidin ka talle tsehhi omasid nimetama, vähemalt tsehhi režissööre, kes on päris kuulsad (Jiri Menzel, Miloš Forman jt).
brüssel on väga mägine, ei olekski uskunud. või tähendab, city center on täiesti null (kunagi oli seal märgala, tuhandeid aastaid tagasi), aga kui välja saad, hakkavad kõrgemad kohad. ühikas asub äärelinnas, 20 minutit rattaga (linnast), kuid linna kuskil 13 minti (ainult laskumine pmst). algul, kohe pärast kesklinna, on üks pikkpikk mägi, selline suur mitmerealine. siis lauget nats ja siis väike laskumine ja viimane lõputõus on ikka hull. mõõtsin, et 9 min järjest on tõusu. selline jah, ei taha ju käekõrval ka minna. 4nda käiguga max. võtab ikka higiseks, anoh, kes trenni teeb, saab kunagi tugevaks .. või miskit.
ja nüüd ootan oma baskist sõpra, kes läheb hommikul 6st lennuki peale (et uuesti barcelonasse sõita nädalavahetuseks) brüsselist.

piltidest niipalju, et antwerpeni rongijaama peetakse maailma neljandaks (4.) iluduselt. mine võta kinni. suursugune on küll, piltidelt ei saa arugi. tuvide lendavad ja rahvas liigub. kajab.

juubel

nonii,nonii,nonii.
mis vahepeal juhtunud on, kuulsin, et külmaks on ära läinud, kodumaal.
siinpool soojem, saab jopi tuppa jätta, +10.
mul oli eksam nüüd 2 päeva, milleks otsustasin viimastel päevadel ka õppima hakata.
aga läbi sain. jehhuu!
oli ka läbikukkujaid, kes olid väga õnnetud selle üle, kuigi mul endal ei olnud küll väga seda kursust vaja läbida. formaalselt.
mõndadel olid muidugi teised eesmärgid (poolakas ja bask said nt. selle eest, et kursuse läbisid 140 euri koduülikoolist).
igatahes, eksam oli väga kummaline. 3 nädalat tagasi ei osanud ma tõesti aimatagi sellist progressi. nüüd aga oli nagu üks korralik eksam: kuulamine-lugemine-kirjalik-suuline. suuline oli nüüd eile hommikul. ise mõtlesin, et ei osanud midagi rääkida (küsiti veel, et mis huvitavat oleks tallinas näha jpm). aga sain 28/40st. tore.
siin tühjadel päevadel olen palju ringi vaadanud ja linna näinud.
täna siis brüsselisse minek, kahju, natuke.
toredad kursakaaslased olid ja väga muhe dotsent Dirk. ja linn on ka väga .. koduseks saanud. eks peabki ära minema, et tagasi tulla.
leidsin paar väga lahedat kohta, üks oli eriti hull kaltsukas, väga pull. täpselt need asjad, mida eestis pole. kuigi huvitav on asjaolu, et kaltsuka riided on kallimad kui pärispoodides. ahjaa, ostsin endale putsad ja muud jalkavarustust, kuna asjad jäid eestisse ning sain kutse hakata FC EstoniaBrussels trennides käima ning kohalikus liigas kaasa lüüa (no muidugi teiste maalastega, kes brüsselis elavad).
ja ideaalis peaks saama ka nüüd ratta, brüsseli jõudes viskan kodinad ära ja siis teise linnaotsa ratta järele. üks kohalik eestlane, kadri nimeks, pakkus tasuta ära anda. pidi küll juust olema, aga ehk saab asja.
jõudu!