talv?

talv on vist tagasi tulnud. võib-olla juba ammu, kuna täna sain esimesele tiirule (hostel-kool-hostel). koolivahet kõnnin kuskil 30 minti, JUBE PIKK MAA (imestas poolakas, ja teised lähedalelajad, pursuid raisk). igatahes, tiigile oli jää peale tulnud ja linn puhvaikadega kaetud. -2 päeval. linnapeal jäid silma hulljulged töölised. ilma mingi varustuseta ronisid 10-20 m kõrgusele ja puhastasid aknaid. veider.
täna tegin pmst esimest korda liha, kalkunit. muidu sööd pastat, riisi .. pärast ikka kõht tühi hakkad näksima. ai, liha ikka kõhus, kõht täis.
nüüd "koju" ehk vaatama "two and a half men"i. hea tuttav seltskond ja kvaliteethuumor.

täna on 31. jaanuar, selline tunne nagu peaks tähistama midagi. praust!

week end

hurrei, belglastel on pidupäev - kim clijsters pani just austraalia lahtised kinni.
ja mina olen vahepeal saanud hüüdnime tea-man, tänagi pole erand - 2 liitrit on juba joodud.
ja isu on suur, millegi kiire ja odava vastu, kebab ehk.

toimik

eile õppisin hispaaniakeelse "makarena" ära. päris suur vaev, aga võib hea tunne olla küll, osata hispaania põhilaulu. darle getu guerpo allegria makarena .. ..
eile said käputäis grupikaaslasi õhtupoolikul kokku ja arutati kõige üle - poliitikast kuni rahvustoitudeni. muidugi mina eesti rahvustoitu öelda ei osanud, no tõesti. üks asi on see, mida sa sööd igapäevaselt, aga teine, kui mingi rahvuse kohta on juba oma eelarvamus tekkinud (sellest ka minu korduv pakkumine prantslastele "konn ja vein").
veel ei osanud ma öelda ühtki eestist pärit kuulsat laulu, vist ei olegi, mida üle maailma teatakse. ning püüdsin selgeks teha, kuidas hommikune puder maasikamoosiga maitseb, aga nagu hane selga vesi, ei jõudnud ma oma eesmärgini. seevastu sain palju teada ameerika indiaanlaste ja carla bruni kohta.
nüüd olengi hostelis, kirjutan, ja päev otsa haiguse tõttu kodus lamanud/lodevalt istunud/maganud/olesklenud/alistunud/kivistunud/rivistunud/ummistunud/metsistunud ja mida kõike veel. öösel hakkasid külmavärinad ja võtsin endale triple-teki. enam-vähem. nüüd joon teed, söön kommi (paratsetamooli), mett. piretilt sain mõned nõksud haigusega võitlemiseks ning ilmselt pean veel paar päeva samas vaimus jätkama. kahju, õues on ilusad ilmad ja nädalavahetus pikk.

the land of kings

viimased päevad on olnud vihmased. ei ole enam lakkamatut päkest ja kuningatroonil istumist. hernes veereb ja pasta maitseb hea.
ma ikka vaatan kõrvalt ja imestan, kuidas inimesed on normaalsed ja terved, kui iga päev söövad friikaid, burgereid, pastat jms. küsisin oma sõbralt baskilt arvamust, aga too ei teadnud mitte ning läks oma õhtusööki tegema (22.29 oli kell!!). ahjaa, täna said viimased viineripirukad otsa (tänks ema).
hostelis on huvitav, enamik inimesi maabub siia ainult üheks ööks, ja siis lähevad juba edasi rännakule. seega on neid siin igalt poolt. mõned ikka imestavad, waar is estland. kummaline. küll tulevad siia ekskursioonina, trippima või niisama üksi linna uitama. hispaanlased hakkavad vaikselt pinda käima, alati nad tahavad teistest kõvemini rääkida ja siis seega tõuseb kogu üldine nivoo. ja pealegi, ei küsi nad kunagi, vaid võtavad (ja siis avastad, et su asjad on söödud ja pood on juba kinni). no mitte päris nii ekstreemsus, aga enam-vähem. muidu on kõik sõbralik ja roheline.
äge on ikka tõdeda, et jalgpall on populaarseim spordiala maailmas. siin on üks vana telekas, mingi 300 kanaliga, ja iga õhtu on mingi mats (viimased 3 õhtut on olnud hispaania liiga mängud). hea on provotseerida, eriti hispaanlastega, lähevad kiiresti äksi täis.
ja eesti euromünte vaadatakse ka alati huviga, kuigi need mul juba otsas. mõtlesin, et täna teen endale suppi, hea vaheldus kuival toidule.
homme tagasi jälle pasta või riisi lainel.
kuigi, peab tõdema, et palju on toite, mida peaks (tahaks!) ära proovida. nii palju.

üleöö

tere-tere, armas külaline. nii ilmselt hakkaksid paljud jutuvestsjad pihta.
vaatasin täna otepää mk-etappi, samal ajal sõid prantsuse neiud ohtralt hommikust kreemisaia, taustaks kõlas norah jonesi plaat (hosteli playlist). kummaline värk ikka.
panen kirja mõned ootamatu avastused, mis nii väikse ajaga on kuhjunud.
*õllepromill, siin müüakse pmst ainult 0,33 pudeleid ning ka baarides serveeritakse umbes 250ml klaasiga. eile sain sellele vastuse. mõtlesime väikse hostelikambaga (eesti-hispaania-tsehhi-hollandi-argentiina) minna meie esimesele "kursapeole". väljamaalased tundusvad tavaelus üliägedad, aga kui meie oma väikse grupiga jõudsime, selgus, et see pubi oli kohalik tränakeskus (trance-muuusika baar/klubi). kui ukse lahti tegid, plahvtas nagu miskit vastu nägu - träänsmuusika. seega, mõtlesime, et võtame mingi teise leveli. valisime ühe blues-baari, kus oli päris muhe olemine. seega kui olin juba kolmanda õlle lõpetanud terve õhtu peale, tundus miskit mäda. siis uurisin aga pudelit, ja selgus, et kõik õlled olid 8%-10%. sellest loo moraal.
*juudid. algul tundus ikka väga kohatu, aga nüüd hakkad vaikselt ära harjuma. see minu hostel on just selles juutide linnaosas. seega, terve tänav on alati juudilt riietatud juute täis (mustad ürbid ja suured kübarad, meestele 2 lokki ulatumas lõuani jne). mitte, et mul midagi nende vastu oleks, aga harjumatu on näha, tänavapildis miskit sellist. huvitav.
*meesjuuksurid - ma ütlen täiesti ausalt, et pole siiani tänaval kõndides näinud vaateaknast sisse vaadates ühtki naisjuuksurit, kõik on mehed. mida hekki? äkki see viitab sellele, mis filmis "InBrugge" oli, kus üks tegelane ütles: Belgias on 2 asja - hea šokolaad ja palju homosid.

okei, need pole just erilised üllatuspommid, aga tähelepanuväärsemad asjaolud siiani.


park hosteli lähedal, mis hingab juba kevade rütmis



hipiparaad hostelis ehk "suur tuba"

visiit

kui üldse rääkima hakata, peaks vist tõesti algusest pihta hakkama.
eilne (20.) hommik oli varajane, 5.15 läks juba lennuk riiga ning sealt ümberistumisega edasi brüsselisse. riia-brüsseli lennuk sõitis küll kaua, kuid see-eest oli tegevust ja uudistamist palju.
esiteks, istus mu kõrval neeger (ainuke terve lennuki peale), tundus muhe mees, prantslane arvatavasti.
teiseks, oli esireas endine läti president vaira vike-freiberga, ning tore oli näha stjuardesse lõputult võitlemas, kes saab kõige rohkem pealikule muljet avaldada ja hüvesid pakkuda.
kolmandaks, taevas oli täiskuu ning kohe pärast starti hakkas vaikselt üle pilvepiiri taevas kumama ning pilvemassi vaadates sai katkematult erinevaid kujusid kujutleda.
neljandaks, muusika mängis kõrvus ja lennukis pakutav lugemisvara oli huvitav.
esiteks (vol.2), vabandan ette ja taha, rassist ma ei ole.
maandumine oli küll hull, lennuk vist sai liiga hilja rattad maha ja pidurid kütsid täiega, tundus, et lennuk läheb kohe uperkuuti. tavaliselt ma lennukeid ei karda, aga siis tuli küll väike kõhedus, eriti nähes, et inimesed hoidsid kätega kinni kust said.
brüsseli lennujaamast sõitsin rongiga (jah, belgia on euroopas kõige tihedama rongivõrgustikuga riik, või äkki terves maailmas?) kesklinna poole ja siis vahetasin peatuses ennast antwerpeni rongi peale (ostsin endale Go-Pass piletit, millega saan 50€ eest 10 korda sõita ükstapuhu kuhu belgia raames).
antwerpeni jõudes oli ilm jõudnud soojeneda mitme pügala võrra, võis lausa hõlmad lahti võtta ja palja peaga käia. tõesti, täiesti kevad vist käes, muru on roheline ja mõne üksiku linnugi kuuleb ära.
läksin viisin oma asjad hostelisse (boomeranghostel - päris selline hipivärk, kunagi laena pilte sellest kohast, vajab vast jäädvustamist) ning pärast seda suure ringiga läbi linna kooli (ahjaa, peaks vist selle ka ära seletama, et viibin hetkel antwerpenis 3 nädalat seoses flaamikeele kursusega).
koolis istusime kõrvuti ühe hispaania tüübiga, Daniel (tegelikult, mitte hispaania, vaid bask - ta ise ütleb, et need on 2 täiesti eri varianti). elab bilbaos, teeb head pulli, huvitub vutist, vihkab madridi reali - normaalne mees. selgus isegi, et ta peatub samas hostelis kus mina.
meie tee kooli on kõige pikem vist (umbes 30 min kõndimist), kõik teised väljamaalased (see koosnebki erasmuse tudengitest, kes on tulnud üle maailma Antwerpenisse õppima, v.a. mina ja mõni veel, kuna brüssel see aasta ei korraldanud keelekursust) elavad kooli lähinaabruses.
eile õhtul ostsin endale midagi toidupoolist lähituleviku jaoks - äge, asjad, mis on eestis kallid on siin odavad ja vastupidi. näiteks hurmaa ja mozarella (esimesed asjad, mis avastasin odavatena).
esimene täispikk koolipäev oli põnev, palju erinevaid inimesi koos ühes ruumis teeb alati asja huvitavaks. üpetajaks on dirk, kelle võiks ristida "mullet-maniks". tõeline kuningas mulletikandjate seas. kusjuures, 5/6 noormeestest (minu grupis) armastab jalgpalli ja oleks lähitulevikus valmis mängima, aint ühel poola tüübil on savi sellest.
pean ka teatama, et olen juba oma rämpstoidu-süütuse ka kaotanud (belgias on tüüpiliseks toiduks tänavalt ostetud "fries and burger" - burger hõlmab väga palju, et ei ole ainult selline tavaline, vaid on ka nö. "lihaleibu" jms). täna "vahetunnil" käisin ühe prantsuse Pauliga otsimas head kohta, 5 jõudsime läbi kammida, kuni leidsimegi.
maitses hästi, vähemalt.
nüüd olen hostelis ja hakkan kirja lõpetama.
püüan järgmised korrad ennast rohkem vaos hoida ja pigem rohkem visuaalis ennast väljendada kui verbaalselt. alguse asi.
lisan ühe pildi ka, sellest, kuidas rattaid on roppumoodi tänavatel. peab eesmärgiks endalegi võtma.

head eestit!

239

siinkohal annan teada, et fotonurga blogi läheb piiramata ajaks üle brüsseli mõttenurgaks, muidugi koos fotodega.
kirjutan, joonistan ja mõtlen - kolm kanget.

antud pilt on veel viimane Eestimaast.

täiuslik kulg

fakt on see, et oleme loonud maailma eneste sarnaseks. üks raskemaid asju maailmas on lihtsalt vaadata midagi, lihtsalt. ma mõtlen lihtsust kui vahetult vaatamist, ilma mõjutuste või moonutusteta. kui vaatad vabadu­sega, siis see nähtu on alati uus. tundub ju igati lihtne.

joonealune

ei ole olemas asju iseenesest. kõik asjad, mida näeme ja tunnetame, läbivad meie selektsiooni. kanname ju endas mudelit, mille abil me asju ja sündmusi selgitame. "kuule, tule ja seleta." meie seletus sõltub aga ootustest, eelhäälestusest. pole ime, miks mustale mehele lund ja juudile sealiha maitset seletada on raske.

hiiglaslikes lainetes ilmuvad nähtavale vahupallid, luiged. sompus ilm muudab ka peegelduse halliks ja ühtlaseks. tuule ulguv hääl kajab peas .. nagu hambaarsti puur mööda närvi. tormise ilma salapära.

jaak ja muhk
sõbrad igavesti

leia pildilt jänes

tõekspidamus

headus ja kurjus on inimeste välja mõeldud. looduses neid pole. niisamuti puudub universumis üleval ja all mõiste. kogu loodus on üks suur isereguleeruv protsess. kui kaugele inimene võib liikuda?

jõulud maal - rikka kauni loodusega õnnistatud väikerahvas