metsavöönd

eestlane on üks põline metsarahvas. nad olid metsas, elasid, nautlesid, kuni ajani, mil esimene metslane jõudis tuulisele maastikule, avas põõsastiku ja nägi merd. kujutan ette, kuidas nad liikusid puult puude taha, mitte suurtes kampades, vaid ihuüksi. stepis pole varjuda, metsas on. stepirahvas võttis metsa maha, ei saanud muidu hakkama. karta tulebki seda, mis on varjatud.

nirvaanasse

see oli vist eile, kui keset pealinna tundsin selle aasta esimest maasikat, lõhna .. ja see ei olnud muidugi maasikas ega parfümeeritud tädi, vaid mingi seletamatu tunne, mingi läbielatud situatsioon, suvi ehk .. vara veel. lõhnu vist ei saagi seletada, kui saab, siis vaid assotsiatsioonide abil. mõtle vaid, kuidas oli vanasti, kui meie haistmismeel polnud veel nüristunud. tunda seda esimest hommikust kargust või värsket vihmajärgset helgust. tabamatu fluidum.

jahe ja hämar

vanades piltides tuhnida on tõesti hää. terve inimkond on leiutanud ajasrännakut, see pole küll see, kuid oma kogetut saab küll tagasi, proovige. üks eriti udune varahommik, õhtu oli veel maas.

kahekõne iseendaga

julgus otsida, ja leida. kui välismaailm on sisemaailma peegeldus, kuidas siis pidada oma, päris oma hirmude, tunnete, mõtetega tõtt. tahaks mõnikord ikka üksi olla, iseendaga tasakaalus. mõtted ja tunded leiad ka nõnda kergemini üles.

Eestimaa on rikas, väga rikas

Soomaa suurvesi metsa vahel

meie metsad on siin täis kulda, sekka rohelist, pruuni. oleme siin sündinud, kasvanud, elanud. oleme harjunud. Eestimaa kaunis loodus, ürgne elu ja rõõm.
seal istusin vaikides, selg vastu kõverat kanuuseina, ja mõtlesin, et pikema mõtlemiseta peaks lihtsalt minema, loodusesse, inimese algkoju.

on aeg

esimeste hulgas jaole ehk kuidas noppida mustikaid