ridadevahelised sõnumid

detsember, '04

inimesel on vist kõige raskem elada olevikus, praeguses hetkes, mis parajasti on. praegune hetk on tihtipeale natuke ebamugav. on küll näiteks talv ja puhkus, aga lund pole. mis siis teha? anduda mälestustele ja unistustele. nostalgia - nostos (tagasipöördumine) ja algos (valu).

ebareeglipärane

oktoober '06, kui tammiku antsu privileege (fotostuudiot) ära kasutasin

heal meelel kehtestaksime reegleid, heal meelel säilitaksime selle kusagil sahvris homset ootamas. millises hetkes toimub aga loomine, looming? siin ja praegu! ei koge keegi meist maailma teises hetkes kui praeguses. kus on kunsti piir? oleme kullakandjad, mitte -hoidjad.

kümnes

Valgamaa. detsember '08

avasin advendikalendrist järgmise akna, kuusk, paljas kuusk, lumeta. sõin ära, ise naljatades, kas tuleb üldse lund.

väike puhkus keset diskot

Alam-Pedja, mai '09

nagu kärekülm vesi kiires mägijões on mööda läinud aeg. mingi etapp on möödas, kahju, tagasivaadates muidugi, selles ajas olles küll nii ei mõtle. nostalgia on hea, julgeksin öelda, et see on nagu küüslauk praegusel ajal. nüüd peab edasi minema, kuivõrd nauditavalt talvest saab kevad, avarast luhast saab tohutu veeväli, novembrist saab detsember, kiirest (kirest) rahmimisest saab mõistlik lebo, makaronidest ja magamatusest saab nädalavahetus. lodevalt loodan.

vana tee on tuttav

oh kadakad, oh karjamaid, neid pikki suitsuangerjaid ..
saare õllest pole küll ammu vinti jäänd

saarel '07

rahvusvaheline paradiis

tuttavad näod ja nende võõrad uuestisünnid, hääled, lähedused segunevad ja kohtuvad üle aegade, kuigi nende vahel on terveid maailmu. kui usud, siis julged. kui julged, siis usud.

vaatan ja näen

kõik on mööduv, kiiresti. aeg lendab täiega. mõtted on suured, aga ebaselged, nagu suvised klaarõunad. ümbritsev muutub iga päevaga. tihti omas metsas ekseldes ei panegi tähele, kuhu rada sind viib või kes su kõik seened on ära korjanud. tund, päev, nädal, kuu. kõik saabub nii ruttu, et ei ole aega isegi unistada enam. trullallaa, parem ongi kõrvalt vaadata, etendust.

pildid on tehtud kahe päevase vahega

pärast vihma

võib öelda, et linnast ärasaamine on päevakorral

Tsirguliina, Valgamaa
07. 2009

kaks ühte hetke

tihtilugu öeldakse "üks hetk", aga mõeldakse hoopis midagi muud. öeldakse üht - mõeldakse muud. ajaga on sama lugu, üks hetk võib kesta tõesti "üks hetk - silmapilk", aga ajale on kohane ka tarduda. a eks kirkad hetked tunduvadki pikemad kui tavalised, seepärast see ongi "hetk", mitte lihtsalt möödund aeg, minevik. hetked on tavatud. kui üks sügishommik seal istusin, tundus see hetk tõesti pikem, lausa mitmevärviline, kulgev. sõnadega kirjeldamatu, kuid ometi täiesti ehe ja tõeline. kui see hetk on möödunud, tuleb edasi liikuda. ei saa ju paigale jääda, et elada ainult täiuslike hetkede nimel. elu on hernes, las veereb.

põhjamaa

külmaks on ära tõmmanud, õigemini kargeks. minu ilmaks, võiks öelda. hommikuti esimene hingetõmme, mõnu, rahulolu, ilu.
naljalt enam paljapäi ei kõnni

retke jätk

peaks vist üles ärkama
(ega uni anna uuta kuube)

kui väga me ka midagi ei oota, tuleb iga asi omal ajal. ka talvega, kevadega, suvega ja jälle sügisega on sama asi. tundub, et hetke ja kohta väärtustad alles pärast selle kadumist. eks ootamisaeg ole ka omaette rahulolu. antud pilt on tehtud ühel juulikuu õhtul, võiks isegi öelda, et öösel, kui päike oli ammu külili keeranud ning äsjane vihm kõik kohad läikima löönud ja õhu värskeks teinud. eks ka see metsavend ootas, lootis miskit. jube rahulolev oli küll.

jaa jaa, nii tore see, et on jälle pühapäev
ütleks Heidy Tamme

aegade raskus

sügisel pori on põlvini
talvel pakane piinab
kevadel armastus kõrvuni

meenus, kuidas üks õpetaja mulle paar päeva tagasi ütles "sured siin või siberis, vahet pole. kui seal bassu ääres seisad, siis jumala eest tead, kui külm seal on."
tõsi, sellepärast tulebki vette hüpates kohe siplema ja tegutsema hakata, aga vaat, et vett kurku ei tõmba.

udu algavas unes

üks imeline aeg on tõesti olevik. tundeid, mis siis tekivad, ei saa kirjeldada hiljem, meenutades minevikku.
sõnad on vaid vari olnust (uku masing).

väikekodanlase iha

konflikt tavalise inimese ja süsteemi vahel

seletamatu

Milles peitub soode salapära? Kas müstilistes laugastes või älvetes või hoopis rahvajuttudes pajatatud virvatuledes ning näkkides? öö ju, kas tuleb ta? ei tule.
kõik saabub
nii salaja

mingi hingus

Osmussaar '09

vahel avaldub optimistlik suhtumine nii loodusesse kui ka ümbritseva elu tegelikkusesse, milles avastad ilu ja harmoonia. ühtäkki leiad midagi muud, uut - kõik muutub, näed olemise ilu hoopis mujal. see on lihtsalt kaunis. õigesti ilus, mitte pinnapealselt ilus. tunnete kooskõla - harmoonia (puhta ilu põhiolemus). kuidas saab üldse ilusa ja koleda vahel piiri tõmmata? me naudime seda sellisena, nagu ta on, hoolimata, kas ta kuulub meile või mitte. ilusat imetletakse, ent ei ihaleta.
sõnaraamat väidab, et ilu on objekti omadus, mis tekitab meeldiva aistingu. Sinule, aga kas ka teistele?

võitjate leer

midagi Norrast. olime üks öö vagusi, mägionnis. mis ikka muud teha, kui mitte kaotaja-võitja peale kaarte mängima, ahjaa, kaotaja pidi karistust ka kandma. väike kroonika sellest õhtust (reaalajas):
Mängime kaarte 1:1, ikka püsib viik (mõlemad võtavad), 2:1 madis juhib bussi, ikka juhib 3:1, valetaja, salakuulaja. tõnu tuleb mängu. tõnn veni vidi vidži tuli nägi võitis. uku võitis, tirilimps. tonnikala võitis, enne läks tee ka maha, tõnn jälle võitis. poolkõvalt, elamä on laiffi, mina kaotasin, võitsin ka juba. uuesti võitsin ja väljas vilistab tuul. üle pika aja mats võitis, lootus sureb viimasena. mats ja tõnn said tonnikala ehk viik. uku peab tuld neelama (chilli kastet). seevastu võitis uku nüüd, sest talle ketsup ei maitse ehk mats peab jooma 2 sl. ketsupit, sest tal jäi äss jälle kätte. madis: "i am the winner of eurovision." uku sinepile. siia sinna: uku võitis, matsile tsilli seekord. läheb uus teevesi ka keema. uus mees paneb sinnivinni kinni. uku iis te vinner off juuroviision. kuid pinge on veel õhus - tonnikala on hambamiesi. kõva mees võitis jälle. mats ketsupile. ma ei viitsi enam perse käia. tõnis võitis ja siis läheb (tõnisepäeval) esimene hülgepoeg merre. matsile pits. tonńar võitis, uku kaotas; uku kaotas. madis vonn ögenn, sitta kahh. nüüd uuesti võitis, hoos on teine. tõnnil joppas, ei pidanud miskit võtma. tõnu võitis nahhui. veelkord võitis. uku võitis. lõpp. 04:42

hulkur rasmus

olin kodus, oli muhe, oli tee ja mesi, vaatasin vanu pilte ja oli nostalgia. äkki leidsin pildi suvesõbrast, tabaski mind siis mõttelend, mis temast saanud? käis ta ju mu vanaema akna all, õhtuti, andsin talle tavaliselt vorsti või kalapulka. vanaema küll ütles, et mis sa tast hulkurist toidad, aga mina ei jätnud. alati kui ta tuli, kõndis ta väärika rahuga, mitte kiirustades või näljaselt. niimoodi naiselikult. teda oli hea paitada. ei teagi, millal viimati kassiga mängisin, see võis olla mitumitu aastat tagasi. koeraga veel, aga kassiga .. nüüd, kus kured läinud, kurjad ilmad, loodan, et sai endale aseme. peaks vanaemale helistama.
vähemalt jäid sa mulle meelde. ütleb ju vanasõnagi: kass võib kuningalegi otsa vaadata.

alateadvuse saladused

viimased päevad (õigemini ööd!) on olnud päris maagilised. tänu pisikesele haigusele paistis minu päikesekuningriigis hommikust hommikuni kuum ning kõrvetav päike. eks päike ajagi hulle tempe tegema ja viirastusi (ägedas keeles "miraaže") nägema. uni tundub üldse, et on väga keeruline protsess. meile muidugi lihtne viis öö mööda saata, aga ajule üsna koormav. räägitakse, et uni võib kesta viiest minutist kuni poole tunnini. no mina nägin neid tol õhtul tosinajagu, täiesti seosetud ja abstraktsed. mõni see-eest väga siiras. hea oli jälle tagasi poisike olla, hetkeks.
magab maja, tukub tuba, tudub kaja, uinub uba, tuulgi uinub, kell ei tiksu.

protsess - unistada, olla, igatseda

meil kõigil on üks paik, mõnel ka mitu, kuhu minna, kus olla, kuhu ära olles tagasi igatsed. maarahva kombel oleme iga sügis sinna tagasi trüginud, nagu nemad lakka, nii meie saarele. mulle tundub, et eestlased on läbi aegade igale poole alati kuhugi ihanud, kuhu vähegi võimalik. meie liik oleks nagu väga haruldane ning himustaks vaid üksikuid mahajäetud paiku. aga see just ongi see võlu, ilu, mida on näha ja tunda, aga ei tohiks sõnastada. homme (ehk siis täna, reedel) saab see tee jälle ette võetud, selle sama paadimehega, tema "Arabellaga" jälle merd kündma.
Osmussaare 2009,
varsti kirjutan sinust,
raamatu.

täna olen kurb

ära kunagi usalda vene tehnikat. Norras tulistasin ka filmi peale ja ainus pilt, mis üldse pildina ilmutusest tuli, oli see .. ja ta oli ühte kaadrit mitu korda säritanud. tulemus on muidugi müstiline ja päris äge isegi, aga pildistatud kaadritest ja hetkedest on kahju. a eks jääb siis mälupiltidena meelde. kurb,

piisav rohelus

rohelised asjad (ja taimed!) muudavad alati kõik hubasemaks (k.a. kodu). võib-olla sellepärast, et inimese silm on kõige tundlikum just rohelisele värvusele. naljakas, inimestele tuleb rohelusega kohe mõttesse kevad. või mis naljakas, nii ongi. tegelikult tuleks rohelust terve aeg tähele panna, nii kaua kui teda on, muidu pärast vahi ainult piltide pealt, minevikku. rohelist leiab aianurgast ja metsaveerelt, tassi seest ja einelaualt. Kord vanal ajal olnud mets ilma roheluseta. Siis ilmunud looduseätt oma lehekotiga ja hõiganud puudele: "Hoi, mehed, vammuseid valima!"

punaste õhtute purpur

see polnud suur jõgi, oli vahest kohati ainult paar meetrit lai, kohati aga ka veidi vähem või rohkem, kuid temas oli sügavaid tumedaid kohti, kus elati. teispool kallast oli suur udu, õhkas nii kui kuld. kaldad on kõikjal põllustatud. voolu sulin, see vaid herk. koitki valgust veel ei vala. näib tee nii pikk, nii sünk, nagu aeg, ruum, igavik. kas iga jõgi voolab õige vastuseni?

ettevalmistusklass

ehk kuidas me juulikuus tulevase koolijütsiga liha grillisime. asja vähemalt sai ja kõhul oli hää, tundideks.

oh valge öö, meelitaja

jaaniöö, heliseb ümber nüüd suve magusaim viis
just praegu, 1. september, aga miks mitte juba unistada aasta pikimast päevast, lühimast ööst ning vahvast jaanitulest!? Suvise pööripäeva ajal, kui mets, põld ja niit on kõige kaunimas ehtes ning kasvamise järgus. Kohe pärast jaanipäeva algas vanasti päris heinaaeg. Jaanipäev ütles põllumehele: nüüd võta vikat varnast ja reha rehe alt ning mine heinamaale!
Ka meie tegime üle pika aja Tääksis heina, küll enne jaani, aga vähemalt sai tehtud (osa heina tarisime ka alla lõkke äärde, hea soe ase, mõnus pikutada). Polnud ju ammu saanud lakas külge keerata. Pärast seda polegi toas und saanud, loodan lakka ka niisketel sügisvaiksetel öödel jõuda. magamiseni!

on öö

nii maa peal kui maa all on öö. ma pole kordagi kahetsenud, et olen end öise ärkamisega vaevanud. vastupidi. see, mida neil tundidel märkad ja tunned, paneb unustama kogetud vaevad. vaikus on raskem kui mis tahes asi. juba mitmendat ööd on udu. imepehme ja nii tihe, et tundub, nagu polekski enam õhku hingamiseks. tuleb uskuda, et vaikuses mõeldud mõtted kinnistuvad ajus paremini, kunagi hiljem tulevad nad aga hõlpsamini meelde. ärevust ei ole, mõtlen, et äkki homme ikka päike tuleb. on öö, aga und pole.

ruttamiskiirus

millal sa viimati märkasid, et käes on kevad? päike särab, rohi tärkab, rabamättad ja metsakünkad, ojas kalake ärkab. paljad jalad, päeval soe, öösel soe. ilm on ilus ja valge. metsalagendike sääseparved, hommikuhelid ja udune tee. märg ja pehme maa, äsja sulanud. põllumehed ja aiatädid. lõhn. kas teistele lastele meenub samamoodi see lõhn?
sügis jälle lahku veab need, keda kevad kokku tõi.

the land of midnight sun

(norra, viimane pilt on tehtud kell 2 öösel!)

kuidas sõpra ära tunda?

Sõbrad jooksevad üle tänava taldrikutäie värskelt küpsetatud pannkookidega. Sõbrad kutsuvad su vastsündinud kassipoegi vaatama. Sõbrad lõikavad sulle ajalehest huvitavat lugemist. Sõbrad teavad, mis mussi hetkel iPodist panna. Sõbrad jätavad sinu fotokotti pähkleid. Sõbrad äratavad su üles, kui söök on valmis. Sõbrad roogivad lund ka sinu eest. Sõbrad tõmbavad telgiluku alati ise kinni. Sõbrad toovad sulle lehe kui sa ise unustad. Sõbrad toidavad su kassi. Sõbrad annavad sulle oma pusa, millega mäest alla sõita. Sõbrad toovad su aeg-ajalt maa peale tagasi.

Sõbrad on absoluutselt hädavajalikud.

Kui ma olin veel laps, muhelesid sa mulle, päike. varahommikul, kui kedagi polnud nägemas ja ülejäänud kodakondsete ärkamiseni oli jäänud veel tunde.
See on siiani ainus kord, kus ma olen tahtnud hetkeks inimkehast selle väikse kahepaikse maailma tungida. tänapäeval järjest harvemini kohtav seisund. täiesti lõpp, otsustasin ka mõteisse langeda ja lihtsalt olla. Rõõmusta, sest sellist üksinda tegutsemise võimalust ei tule niipea. tahes-tahtmata tekivad mõtted .. mis oleks kui
mida kauem ma seal olin, seda suurem au mulle osaks sai

sära sees

on sellest möödas juba oma viis nädalat, aga tunne tekitab ikka judinaid üle keha. Jään Eestimaad igatsema paariks nädalaks, täiega!
(sellega seoses ka teade: "Lugupeetud reisijad, järgmise paari nädala jooksul siia mingeid pilte ei teki")
Nimelt lähen otsima veel viimset valgust (teatavasti Eestimaa august on jube pime) Norramaalt.
hüva,

(kui tagasi tulen, kirjutan ja joonistan teile pikalt sellest, miks juulikuus ühtki sõnapilti minu poolt siia ei laekunud, eks)