tugevad tuuled on lapimaa maha jätnud. saabunud on rahu. eilsed rasked lumepilved on pagendatud ja taevas nagu suure sinise lipu uuesti lehvima pannud. vabalt ja takistamatult tõttavad virmalised üle lageda taeva. virmaliste lained, suured ja võimsad, liiguvad ükskõikse ja kohutava rahuga aina ülesse. nad tulevad kaugelt ja veerevad majesteetlikult, kummardudes nautimust otsivatele eesti poistele. siin-seal kerkib pinnatuisk ja külm tungib kontidesse. tuul liigub tuisu kannul, püüdes kord hõlmata, kord rünnata. kuu särab uimastavalt, pakkudes konkurentsi virmalistele, mis uimastab meeli ja hävitab ajatunde. silm ei suuda vabaneda haruldasest kompotist ega süda omapärastest mõtetest. ainult loodus suudab luua sellise vormidest, värvidest ja helidest kootud kunstiteose.
