meri kutsub

vabalt ja takistamatult puhub värske soolalõhnaline meretuul, tantsiskleb vallatult ja väsimatult laineharjadel. veeretab liivasele lausrannale pikki, vahust valgeid laienid. need tulevad ja purunevad üksteise järel kohutava ja igava järjekindlusega. õhku täidab lainete rütmiline sajahäälne kohin, uinutav ja nukker.
nii kaugele kui silm ulatub, laiub tumesinine meri. ei paista paati, ei lendle kajakaid. kui lamad soojal luiteliival, kaitseb sind vilu tuule eest. ja kas pole kaunis.

suvitaja

kell on pool viis. lahtisest aknast puhub tuppa värsket uduõhku, mis karastab meeli, pühib silmist viimase une ja kutsub välja vaatama, nautlema. riietun ja tõttan võileib hambus õue. idas helendab koit. väriseb hommikuste hõbeaurude esimene virvendus. ilmub purpurne kuma, millele järgneb üle horisondi kerkinud päikese hele, aga soe, valgus. lagitaevas on puhas, peaaegi rukkilillsinine. läänekaares kaugel metsa kohal ripub liikumatult suitshall uduloor. paremal voogab ja lainetab veel elurõõmus, küpsemist ootav odrapõld. on meeldiv istuda ühel neist aastakümneid metsas elaval mättal. kuulata metsa ja niidu vägevat laulu. on suvi.

nüüdseks on vist iga pere akendelt sussid kadunud. kuigi keegi ikkagi ei osanud öelda, kust päkapikud tulid ja kuidas kaheksanda korruse aknalauani pääsesid. viiene madis end saladuste kallal urgitsemisega ei vaeva. sügavalt päkapiku-usku poisijuss teab täpselt, et päkapikud elavad oma kodus ja kui õige aeg käes, toovad headele lastele üllatusi. mandariini, sokolaadi, pulgakommi.