ma olen kohanud väga palju ebahuvitavaid inimesi, aga ma ei ole kunagi kohanud ühtegi ebahuvitavat looma. meisse on väga kõvasti juurdunud kõige ümbritseva alahindamine. oskame liigitada ja klassifitseerida loomi, aga suhelda mingi looma kui olevusega, selleks ei paku elu meile kuigivõrd võimalusi, või siis on see suhtlemise väga praktilist laadi, kasusaamise eesmärgiga. huvitav on jälgida kassi- või koerapidajat, kes hakkab tajuma, et tema partner looma näol on midagi märksa enamat kui ajaviite-objekt. et ta on olevus, kellel on väga palju kõike seda, mis inimesel endalgi. seda tajuma hakates muutub maailm märksa huvitavamaks, aga ka märksa keerukamaks. sest kui veel edasi lähed, siis hakkad taipama, et mets ja rohi ei ole mitte maastiku dekoratsioon, vaid see on ka elu, ainult et seda elu on olevuse tasandil väga raske mõista.
