kui veab

enamasti on mets mitmesugusteks üritusteks reserveeritud, a kui veab, saate ilma ühtegi krooni kulutamata lennukiga katusele sõita ja end metsakärast tuulutada. taeva keskel asuvas klubirestoranis või selle rõdul võib muidugi ka jakobsoni pildiga pabereid lendu tuulutada...

eile, paavlipäeval

metsas käies viskab end selili ja tukastab tunnikese. õhk on paks, mitte hommikusest udust ega eha eel kaduvast põllulillede tolmlemisest, vaid lumest. kahjuks võib sellise iluga ära harjuda ja ajapikku muutudki tuimaks, paksunahaliseks, niivõrd et ei märkagi ümbritsevat enam. a kui ikka armastus pähe lööb, siis lööb, pole siin iluga miskit pistmist. armastus karge lume vastu.

5 minutit ja 32 sekundit

andsin verd,
pärast tundsin end,
nagu kuninga kassina.

jõin mahla, sõin küpsist.

hakkab pihta

hõissa-hõissa. küll oli kena.
(olen avastanud endas moblaga pildistamise võlu)

silmapiiriga silmitsi

lääne-saaremaa, märts '08

nagu üks noorsant raadios ütles. praeguse aja julgus. muuta lihtne argine sündmus või mõte ajatuks. näha argisituatsioone igaviku valguses. ma usun, et ei maksa endale väga olulisi asju kohe välja anda. sa annad välja energia ja saad tagasi peegeldusi, mis teisendab ideed. nagu Tõnis Mägi laulab, et „kui aimad, et oled taiband, siis hoia kiivalt saladust, muidu kaotad väe“. silmapiiri saab igatepidi laiendada, eriti tõhusalt aga matkamas ja eri kultuure kaemas, nagu oleme poistega teinud, mööda maad rännanud. tänu piltidele jäävad meelde seigad, mis tol hetkel mälupiltideks ei formuleerunud. vedas.

suvi 2008

Madis (19), käes fotokaamera, seisab keset viru tänavat. Vaatab inimesi ülalt alla ja haub peas mõtteid. Pool päeva on veel aega, et Sütiste teele pildistatud materjaliga jõuda ja see filmikooli sisseastumiskomisjonile esitada. Plaan A, B ja C on juba maha mängitud, vaja on midagi muud, uut. Lõpuks võtab ta rahmeldades mõned plaanid turistidest, tuvidest ja raplast pärit poisina ka gigantsed kaadrid suurlinna arhitektuurist. Tuleb talle nagu eikusagilt pähe ütlus "tark ei torma". Muidugi, vaja on võtta aega, pausi. See ei ole vaikus. Paus sisaldab alati ootust selle järele, mis on tulemas. Paus pole mõtlemise koht, paus on asjade üle mõtisklemise koht.

hetkeline aeg

sätin oma spidomeetri korda ja lähen homme jälle

mere äär

talvel jäässe ja lumme vajunud valge vaikus, suvel märulimeeste meelispaik. ta tuhandepalgeline nägu on mul alateadvuses ka siis, kui käin sisemaaradu. teadmine, et pruugib vaid tahta ja oledki taas tema juures, annab päevale värvi. vesi, mis kees nagu katlas. valge pole siin valge ega hall hall – pildi ilu peitub vaid mere ja tormi võimsuses. hoopis teine nägu on tal kevadel - mina seda näinud veel pole, tundmata kevadise mere kordumatut imalmagusat lõhna.
kui on sitad ajad, siis ikka proovid millegi hea peale mõelda.