minek

Meiegi ei pannud riigipiiri millekski. Lehmadel lasksime Lätimaal kõhud täis süüa, aga Eestimaal lüpsti piima.
(üsna üsna läti ääres, võrumaa '11)

maailma ühtsuse idee

meil pole piiri eilse ja homse, tarbetu ja kasuliku, elutu ja elava vahel, meil hingab kõik. nii kaitseme ennast iseendi vastu.
näib, et öeldud on vähe.

tooge tagasi see lumm

looduse suur, imetlust ja austust vääriv küllus. väärikad haigrud männiladvas, rohu ja puudega ühtekasvanud maja, kidura välimusega, kuid murakaid ja saladusi täis maastik, lausa unenäolised pildid hämaruse ja hommiku, valguse ja varju piirist ärkavast heinamaast, rebasekutsikate hullamine ja kaasavõetud lõuna, värsked kartulid ja haldjana naeratav vanamemm. talu vanemad asukad kuuluvad samuti sinna looduse ja metsa poolele. erinevalt agaraist aga kogenematuist ja üpris abituist linnaelust elavad nad rabelemata, tasakaalus taimede, loomade ja endaga, tundes nii metsa- kui ka linnaolendite seadust, teenides ahmimata oma leiba, kartmata kitsesitta ja hundi ulgu. inimene on selle maailma osa, mitte kroon.

hetkekatked

identiteet

elu ei ole ainult lakkamatu uuenemine. niisama oluline on ka elu tunnuste pidev säilitamine. bioloogilisel tasandil teevad selle töö meie geenid, sotsiaalsel tasandil tuleb sellega toime meie kultuur. mälestused on jäävad, idanema pandud iga hetk, niihästi eelmisel aastal kui üle-eelmisel nädalavahetusel. nad elavad, kasvavad, koguvad rammu, kuid ei sure, täpselt nagu see mõmmik, kes ootab oma järge lõkkes.
jah, oleme kujundid, mis end säilitavad maailmas, mida me ise lakkamatult muudame. tundub üsna suletud ring.