on öö

nii maa peal kui maa all on öö. ma pole kordagi kahetsenud, et olen end öise ärkamisega vaevanud. vastupidi. see, mida neil tundidel märkad ja tunned, paneb unustama kogetud vaevad. vaikus on raskem kui mis tahes asi. juba mitmendat ööd on udu. imepehme ja nii tihe, et tundub, nagu polekski enam õhku hingamiseks. tuleb uskuda, et vaikuses mõeldud mõtted kinnistuvad ajus paremini, kunagi hiljem tulevad nad aga hõlpsamini meelde. ärevust ei ole, mõtlen, et äkki homme ikka päike tuleb. on öö, aga und pole.

ruttamiskiirus

millal sa viimati märkasid, et käes on kevad? päike särab, rohi tärkab, rabamättad ja metsakünkad, ojas kalake ärkab. paljad jalad, päeval soe, öösel soe. ilm on ilus ja valge. metsalagendike sääseparved, hommikuhelid ja udune tee. märg ja pehme maa, äsja sulanud. põllumehed ja aiatädid. lõhn. kas teistele lastele meenub samamoodi see lõhn?
sügis jälle lahku veab need, keda kevad kokku tõi.

the land of midnight sun

(norra, viimane pilt on tehtud kell 2 öösel!)

kuidas sõpra ära tunda?

Sõbrad jooksevad üle tänava taldrikutäie värskelt küpsetatud pannkookidega. Sõbrad kutsuvad su vastsündinud kassipoegi vaatama. Sõbrad lõikavad sulle ajalehest huvitavat lugemist. Sõbrad teavad, mis mussi hetkel iPodist panna. Sõbrad jätavad sinu fotokotti pähkleid. Sõbrad äratavad su üles, kui söök on valmis. Sõbrad roogivad lund ka sinu eest. Sõbrad tõmbavad telgiluku alati ise kinni. Sõbrad toovad sulle lehe kui sa ise unustad. Sõbrad toidavad su kassi. Sõbrad annavad sulle oma pusa, millega mäest alla sõita. Sõbrad toovad su aeg-ajalt maa peale tagasi.

Sõbrad on absoluutselt hädavajalikud.

Kui ma olin veel laps, muhelesid sa mulle, päike. varahommikul, kui kedagi polnud nägemas ja ülejäänud kodakondsete ärkamiseni oli jäänud veel tunde.
See on siiani ainus kord, kus ma olen tahtnud hetkeks inimkehast selle väikse kahepaikse maailma tungida. tänapäeval järjest harvemini kohtav seisund. täiesti lõpp, otsustasin ka mõteisse langeda ja lihtsalt olla. Rõõmusta, sest sellist üksinda tegutsemise võimalust ei tule niipea. tahes-tahtmata tekivad mõtted .. mis oleks kui
mida kauem ma seal olin, seda suurem au mulle osaks sai

sära sees

on sellest möödas juba oma viis nädalat, aga tunne tekitab ikka judinaid üle keha. Jään Eestimaad igatsema paariks nädalaks, täiega!
(sellega seoses ka teade: "Lugupeetud reisijad, järgmise paari nädala jooksul siia mingeid pilte ei teki")
Nimelt lähen otsima veel viimset valgust (teatavasti Eestimaa august on jube pime) Norramaalt.
hüva,

(kui tagasi tulen, kirjutan ja joonistan teile pikalt sellest, miks juulikuus ühtki sõnapilti minu poolt siia ei laekunud, eks)