suvine vihm

kohtadel on oma saatus, oma loomus. on kohti, mis igatsevad vaikust ja tõmbuvad endasse, ja teisi, mis otsivad elu ja liikumist. inimese elu põhi ja tuum on tema kirglik seiklusjanu. ei saa eitada, et vabadus minna, kuhu süda kutsub, on meid alati rõõmsaks teinud. see tähendab elu kooskõlas kõrgemate põhimõtetega. see elujõu kõrgeim vorm, mida on tulvil inimsüda ning mis nõuab pillavat jagamist. olgugi, et suurimad kordaminekud ja väärtused leiavad alati kõige vähem märkamist.

meri on vaba

päevast oli saanud öö. lagitaevas oli madal, raske ja külm. kuid mustal nukral taustal rippusid kerged roosakad pilvekiharad, mis kajastasid loojuva päikese hõõguvaid värvitoone. kogu läänetaevas punetas leekides. paiguti oli ta kollane nagu vein, paiguti punane nagu veri. meri läikis ikka veel suure hõbepeeglina. silma haaras õhtutaeva värvide ilu ja kõrva köitis metsa ja mere häältest koosnev õhtulaul. päike oli juba tund aega tagasi loojunud. õhtu tumedad varjud heljusid üle maa ja mere, mida hakkas haarama videviku hämarus ja algava öö pimedus. pimeda öö algus.