pikkamööda, päev päeva järel avab maailm oma salapära. ei tohi minetada, unustada, eneses maha tallata neid esimesi elunägemise eredaid hetki, mis kord äratasid teadvuse tunnetamiseks. tahaks, et täiskasvanuna ei kaoks võime ümbritsevat vahenditult tunnetada. mõnikord tahaks vaadata ringi lapse silmadega, et näha uuesti maailma. nii, et igal asjal poleks nime. ja võikski imestadad selle üle, kuidas päike täidab metsa valguse ja värviga. ning lõpmatuseni süüa verandal vihmase ilmaga munaga praetud makarone.
seda võib tõlgendada kui igatsust, janu ilu järele.
No comments:
Post a Comment