teekond lapsepõlve

riia - valga rong. aeglase rütmi ja kindla sihiga. õues on ilus, sees on läti keel. sulnis hetk. vaatan, nii kaugele kui silm ulatus, ei näinud miskit. ainult metsad ja künkad. ainuke märk inimtegevusest on aeg-ajalt möödajooksvad elektriliinid. ei ühtki allikat ega oja millest vôiks kustutada janu. alles paari tunni eest olin kôndinud suurlinna vahel, näinud eemal aedu ja inimesi, nüüd ümbritses mind igalt poolt kôrb. roheline kõrb. kes teab, kuhu oleksin lôpuks jõudnud. hea on elada sellises rikkas riigis, ürgne elu ja rõõm - vana Liivimaa.