Kui ma olin veel laps, muhelesid sa mulle, päike. varahommikul, kui kedagi polnud nägemas ja ülejäänud kodakondsete ärkamiseni oli jäänud veel tunde.See on siiani ainus kord, kus ma olen tahtnud hetkeks inimkehast selle väikse kahepaikse maailma tungida. tänapäeval järjest harvemini kohtav seisund. täiesti lõpp, otsustasin ka mõteisse langeda ja lihtsalt olla. Rõõmusta, sest sellist üksinda tegutsemise võimalust ei tule niipea. tahes-tahtmata tekivad mõtted .. mis oleks kui
mida kauem ma seal olin, seda suurem au mulle osaks sai
No comments:
Post a Comment