meil kõigil on üks paik, mõnel ka mitu, kuhu minna, kus olla, kuhu ära olles tagasi igatsed. maarahva kombel oleme iga sügis sinna tagasi trüginud, nagu nemad lakka, nii meie saarele. mulle tundub, et eestlased on läbi aegade igale poole alati kuhugi ihanud, kuhu vähegi võimalik. meie liik oleks nagu väga haruldane ning himustaks vaid üksikuid mahajäetud paiku. aga see just ongi see võlu, ilu, mida on näha ja tunda, aga ei tohiks sõnastada. homme (ehk siis täna, reedel) saab see tee jälle ette võetud, selle sama paadimehega, tema "Arabellaga" jälle merd kündma.
Osmussaare 2009,
varsti kirjutan sinust,
raamatu.
No comments:
Post a Comment