kui väga me ka midagi ei oota, tuleb iga asi omal ajal. ka talvega, kevadega, suvega ja jälle sügisega on sama asi. tundub, et hetke ja kohta väärtustad alles pärast selle kadumist. eks ootamisaeg ole ka omaette rahulolu. antud pilt on tehtud ühel juulikuu õhtul, võiks isegi öelda, et öösel, kui päike oli ammu külili keeranud ning äsjane vihm kõik kohad läikima löönud ja õhu värskeks teinud. eks ka see metsavend ootas, lootis miskit. jube rahulolev oli küll.
3 comments:
sa võid kolm korda arvata, mis mulle esimesena selle pildiga seostus.
üks kolmest kerjusest
Post a Comment