päevast oli saanud öö. lagitaevas oli madal, raske ja külm. kuid mustal nukral taustal rippusid kerged roosakad pilvekiharad, mis kajastasid loojuva päikese hõõguvaid värvitoone. kogu läänetaevas punetas leekides. paiguti oli ta kollane nagu vein, paiguti punane nagu veri. meri läikis ikka veel suure hõbepeeglina. silma haaras õhtutaeva värvide ilu ja kõrva köitis metsa ja mere häältest koosnev õhtulaul. päike oli juba tund aega tagasi loojunud. õhtu tumedad varjud heljusid üle maa ja mere, mida hakkas haarama videviku hämarus ja algava öö pimedus. pimeda öö algus.
2 comments:
Kas need imelised tekstid pärinevad sinu sulest?
kas just sulest .. aga mõtted on need jaa
Post a Comment