kell on pool viis. lahtisest aknast puhub tuppa värsket uduõhku, mis karastab meeli, pühib silmist viimase une ja kutsub välja vaatama, nautlema. riietun ja tõttan võileib hambus õue. idas helendab koit. väriseb hommikuste hõbeaurude esimene virvendus. ilmub purpurne kuma, millele järgneb üle horisondi kerkinud päikese hele, aga soe, valgus. lagitaevas on puhas, peaaegi rukkilillsinine. läänekaares kaugel metsa kohal ripub liikumatult suitshall uduloor. paremal voogab ja lainetab veel elurõõmus, küpsemist ootav odrapõld. on meeldiv istuda ühel neist aastakümneid metsas elaval mättal. kuulata metsa ja niidu vägevat laulu. on suvi.
1 comment:
laikida tahaks :)
Post a Comment