sammust saab hüpe ja udust saab vihm. seoses uue aasta tulekuga jätan lahtised niidid, igaüks saab ise kujutada, mis siin pildi peal on. mõelda, fantaseerida, uneleda, viljatult unistada.

dzjoodz.

lõpmatuseni avastamist

pole olemas headest "seenekohtadest" suuremat saladust. nad on ju nii tavalised ja igapäevased. ja ometi nii muutuvad. kaduvad. mingis mõttes küll. hobune jääb hobuseks järgmise saja aasta vältel, aga linnad vohavad.

Anatoli

kord tuleb kätte seis, kus valikud on tehtud, tuleb vaid jätkata.
tundub see ju igati loogilisena, eriti infoajastul, kus valikuvõimalusi on tuhandeid, ainult vali see õige selle suure müra hulgast.
kui aga valikud on tehtud, kus uut elu(rütmi) enam luua ei saa. nii peabki oma valikuid ja elu jätkama. miks me mäletame minevikku, aga mitte tulevikku?

seismise koht

kohe saabub öö, maagiline tund. ei tea kummale poole hoida. samasugune samm on inimese astumine lapsepõlvest mõtestatud otsusteprotsessideni. kus siis alles algavad küsimused.
miks - see on vist vanim neist.

kui asi läheb karmiks, siis võitjad peavad niikaua vastu, kuni läheb kergemaks

oh, kuidas nüüd jõuaks taga nutta seda aega. esimene hommikune kiir, keset metsa alles pimedus, kastest niiske maa, värskusest lõhnatu katteloor. küll need kiired on soojad. tunned.

ega ei nutagi.