vana tee on tuttav

oh kadakad, oh karjamaid, neid pikki suitsuangerjaid ..
saare õllest pole küll ammu vinti jäänd

saarel '07

rahvusvaheline paradiis

tuttavad näod ja nende võõrad uuestisünnid, hääled, lähedused segunevad ja kohtuvad üle aegade, kuigi nende vahel on terveid maailmu. kui usud, siis julged. kui julged, siis usud.

vaatan ja näen

kõik on mööduv, kiiresti. aeg lendab täiega. mõtted on suured, aga ebaselged, nagu suvised klaarõunad. ümbritsev muutub iga päevaga. tihti omas metsas ekseldes ei panegi tähele, kuhu rada sind viib või kes su kõik seened on ära korjanud. tund, päev, nädal, kuu. kõik saabub nii ruttu, et ei ole aega isegi unistada enam. trullallaa, parem ongi kõrvalt vaadata, etendust.

pildid on tehtud kahe päevase vahega

pärast vihma

võib öelda, et linnast ärasaamine on päevakorral

Tsirguliina, Valgamaa
07. 2009

kaks ühte hetke

tihtilugu öeldakse "üks hetk", aga mõeldakse hoopis midagi muud. öeldakse üht - mõeldakse muud. ajaga on sama lugu, üks hetk võib kesta tõesti "üks hetk - silmapilk", aga ajale on kohane ka tarduda. a eks kirkad hetked tunduvadki pikemad kui tavalised, seepärast see ongi "hetk", mitte lihtsalt möödund aeg, minevik. hetked on tavatud. kui üks sügishommik seal istusin, tundus see hetk tõesti pikem, lausa mitmevärviline, kulgev. sõnadega kirjeldamatu, kuid ometi täiesti ehe ja tõeline. kui see hetk on möödunud, tuleb edasi liikuda. ei saa ju paigale jääda, et elada ainult täiuslike hetkede nimel. elu on hernes, las veereb.

põhjamaa

külmaks on ära tõmmanud, õigemini kargeks. minu ilmaks, võiks öelda. hommikuti esimene hingetõmme, mõnu, rahulolu, ilu.
naljalt enam paljapäi ei kõnni

retke jätk

peaks vist üles ärkama
(ega uni anna uuta kuube)