kui väga me ka midagi ei oota, tuleb iga asi omal ajal. ka talvega, kevadega, suvega ja jälle sügisega on sama asi. tundub, et hetke ja kohta väärtustad alles pärast selle kadumist. eks ootamisaeg ole ka omaette rahulolu. antud pilt on tehtud ühel juulikuu õhtul, võiks isegi öelda, et öösel, kui päike oli ammu külili keeranud ning äsjane vihm kõik kohad läikima löönud ja õhu värskeks teinud. eks ka see metsavend ootas, lootis miskit. jube rahulolev oli küll.

jaa jaa, nii tore see, et on jälle pühapäev
ütleks Heidy Tamme

aegade raskus

sügisel pori on põlvini
talvel pakane piinab
kevadel armastus kõrvuni

meenus, kuidas üks õpetaja mulle paar päeva tagasi ütles "sured siin või siberis, vahet pole. kui seal bassu ääres seisad, siis jumala eest tead, kui külm seal on."
tõsi, sellepärast tulebki vette hüpates kohe siplema ja tegutsema hakata, aga vaat, et vett kurku ei tõmba.

udu algavas unes

üks imeline aeg on tõesti olevik. tundeid, mis siis tekivad, ei saa kirjeldada hiljem, meenutades minevikku.
sõnad on vaid vari olnust (uku masing).

väikekodanlase iha

konflikt tavalise inimese ja süsteemi vahel

seletamatu

Milles peitub soode salapära? Kas müstilistes laugastes või älvetes või hoopis rahvajuttudes pajatatud virvatuledes ning näkkides? öö ju, kas tuleb ta? ei tule.
kõik saabub
nii salaja

mingi hingus

Osmussaar '09

vahel avaldub optimistlik suhtumine nii loodusesse kui ka ümbritseva elu tegelikkusesse, milles avastad ilu ja harmoonia. ühtäkki leiad midagi muud, uut - kõik muutub, näed olemise ilu hoopis mujal. see on lihtsalt kaunis. õigesti ilus, mitte pinnapealselt ilus. tunnete kooskõla - harmoonia (puhta ilu põhiolemus). kuidas saab üldse ilusa ja koleda vahel piiri tõmmata? me naudime seda sellisena, nagu ta on, hoolimata, kas ta kuulub meile või mitte. ilusat imetletakse, ent ei ihaleta.
sõnaraamat väidab, et ilu on objekti omadus, mis tekitab meeldiva aistingu. Sinule, aga kas ka teistele?