kõik, mis lõpuks millekski on saanud, on kunagi eimiski olnud. oma loomu(s)liku poolega harjub inimene alles aastate jooksul ja rahuneb ses suhtes aegamisi. ta on sissepoole suunatud, vaimselt meelestatud, meelelisele avatud. võime vaimustuda on tore asi ja vajadus millessegi uskuda midagi noorusele väga loomulikku, aga ühtlasi on see ka omamoodi kiusatus.
et lahkel loodusel uni kohe käepärast on ... jah, head ööd, õnn, et nii võib öelda.

see on kevad

kevad ahvatles neid, kes põlgasid inimesi ja nende ettevõtmisi. see ei pakkunud mitte ainult põgenemisvõimalust inimühiskonnast, vaid oli ka ideaalne näitelava, millel romantiline isiksus võis välja elada omaenda hinge. asustamata maal valitsev üksindus ja täielik vabadus oli täiuslik taust nii nukrusele kui ka ülevale rõõmule.